Silentium!

Muljeid esimestest päevadest:

Vaikus. Taustamüra puudub. Zero. Nada. Nichts. Magama jäädes hakkas häirima kella tiksumine. See oli ainuke heli, mis oli. Karu uulitsa aknad olid Tuukri tänava poole ja seal käis pidev liiklus, sadamast tulevad rekkad, Statoili kliendid ja muu sodi. Nüüd elad nigu metsas.

Vanniga ilusa vannitoa omamine on ikka täitsa teine tera, kui improviseeritud dushikabiin koridoris. Nüüd alles saabub puhtus ja hügieen! :)

Tööle lähen 13-16 minutiga. Varemalt 18-20.

Teele jääb Pagaripoiste saiapood.

Balti jaam, mis jääb tee peale, VEEL ei ole lahe. Mitmed sama kandi inimesed kiidavad, et see ongi selline äge ja lahe ja nigu teine maailm. Ma ei tea... sihitult uitlev narkomaan, end täislasknud eluheidik, juba hommikul totaal-jupaksis olev seltskond tulevasi eluheidikuid. Eks ta osa ühiskonnast ole, aga lahedaks ei saa ma seda mingist otsast pidada.

Tööstuse tänav on ekstreemselt kehva teekattega ja peale vihmast ilma pole mõtet isegi autojuhtide peale vihastada, kui vesi kõnniteele lahmab... teist trajektoori seal ei saagi valida.