Damonna

Pealkiri iseenesest, eksju, on hilarioosne...

Tegelikult on nii, et kui kunagi tuli uudis, et Madonna tuleb Eestisse ja see ja see kell hakatakse pileteid müüma, miljon krooni tükk, siis ma praalisin kõigile, kes viitsisid ja ka ei viitsinud kuulata, et HAAH.. ma ei läheks sinna tasuta ka mitte. Poosi värk. Ja see värk, et mainit' proua muusika minujaoks tõepoolest tapeet on.

AGA, siis ma läksin Folgile (mis oli taaskord ägedaim üle aegade ja seetõttu eraldi postitust ei vaja), kus mulle esimesel õhtul pakuti välja võimalust minna Madonna kontsertile... tööle... raha eest. Selle kohta ma ei olnud praalinud midagi ja seetõttu võisin, pea uhkelt püsti, selle pakkumise vastu võtta. Madonna raha kõlbab mulle küll. Eks ma olen ju loomult härra Maurus.

Reaalselt hüppasin ma vette väga sügavas kohas täiesti avastamata planeedil. Planeedil täis Red Bulli.

Ettevalmistusaega põhimõtteliselt ei olnud ja pühapäeval, 2. augustil, kaks päeva enne kontserti, istusin ma Lauluväljakul uhke tiitliga Production Chief Runner. Püüdsin siis jõudumööda läbi närida mõnest e-mailist, mis mulle oli saadetud ja saada sabast kinni mõnel suurema kogemusega inimesel, et küsida nõu või kaks. Ja Red Bulli jõin ka.

Ahjaa, mis mu ülesanne oli? Ütleme nii, et kohapeal välisinimlogistika koordineerimine. Ehk siis Madonna produktsioonitiimi (kuna tegu oli suhteliselt ingliskeelekeskse asjaga, siis kasutan julgelt anglitsisme ja keeleväärandeid. Vabandan keelepedede, mina ise kaasa arvatud, ees juba ette) kohalike transpordivajaduste rahuldamine.

Näiteks:

Ülesanne number 1: Peale tsarterlennu saabumist organiseerida lennujaama 1 veoauto pagasi jaoks ja 1 peen mikrobuss kunnidele. Kõik muu olla madonna produktsiooni (edaspidi MP) enda orgunnitud. Päev enne suhtlesin mitme MP inimesega eri riikidest, et algajana olla kindel, et nende soovidest aru sain. Kõik kinnitasid, et "yes, one truck and one minivan". Lihtne!

Käkk nr 1: Olles algaja, ei jaganud ma välja, et kui minuga suhtleb Management ja Production, siis on need kaks täiesti eri kehandit, kuigi kõik panid kõigi mailidele cc'd ja kõik nagu oleks rääkinud samast asjast ja kuna mõlemad kinnitasid, et vaja on ühte veokat, siis... teeb see kokku 2 veokat :). Noh, kuna nende lend hilines nagunii mingi 2 tundi ja nad olid ülekeskmise ärritunud, siis fakt, et veerandtunniga oli ka teine veokas kohal, rõõmustas neid vähe ja sain oma esimese koosa.

Käkk nr 2: oli seotud käkiga number 1, et samamoodi teadmata managemendi ja produktsiooni erisust, oli mul ühele kunnile jäänud privaatsõiduk eraldamata. Sain teise koosa.

Edasi läks lustilisemalt. Kogu see värk, mis toimus, oli lihtsalt liiiiga suur. Kogu see tiim tuleb kohale nagu lahing-grupp (sõjardid võivad täpsustada termineid). Paari tunniga on ülesseatud kogu staap, oma tehnika, köök jms. Mõned inimesed tulevad ainult päevaks, teevad oma "misiganes" töö ja sõidavad järgmisse kontsertiriiki. Siis hakkab tulema... 72 rekkat ja tuuribussi ...samal ajal püstitavad sajad inimesed lava ja tehnikat. Ja selliseid meeskondi on mitmeid..osad on puhkusel, osad võtavad eelmises kohas lava maha, teised panevad järgmises juba püsti. Ja siis on mingid keenjused, kes seda kõike haldavad. Tunnevad iga oma transa-lava-tehnikakutti nägu ja nimepidi, teavad täpselt, milliseid kutte, millisest hotellist ja mis kellaks on vaja kohale tuua. Organism. Masin. Tuur käib vist teist aastat juba.

Ja siis olen seal mina... ja mitte üldse väga halvas mõttes, aga nagu viirus või bakter, mis võib kogu süsteemi häirida. Ei, mitte halvata või rivist välja lüüa, nii tähtis roll mul seal polnud, aga ütleme väike palavik või kõhul..eeehh... ütleme, et nohu.

Need kaks päeva, 3. ja 4. august, olid lühidalt öeldes: lahedad, närvilised, lõbusad, huvitavad, põnevad, stressirikkad jne jne. Suurema osa ajast oli adrekas üle keskmise normi. Eesti poolne seltskond oli õnneks tasemel. Huumorit jätkus ja abi anti kah. Ja Red Bulli.

Rutiinsemate "we need a transportation from Radisson to venue @ 19 for mgmnt accountant, thanks" asjadele, oli ka suuremat väljakutset pakkuvaid :).Eriti sünks oli "mäkiringide orgunn". Crew'l oli täpselt teada, et öösel, kui kontsert läbi, siis on teatud kellaaegadel vaja nii ja nii palju asju EmmSii Doonaldist. Igas riigis sama asi. Standartmenüü vist.Ma ütlen, et masin. Päeval tehti tellimused ära ja maksti ära ja siis öösel oli vaja alates kl 22'st iga tunni aja tagant tuua vastav tellimus. Algus oli lihtne, aga pärast läks päris ärevaks, kuna rahvas ummistas ju koju minnes kogu kesklinna ja graafikuspüsimine oli päris piinarikas. 3 autot eri marsruute kasutades mäkktoomaldisse suundumas stiilis, kes esimesena jõuab, toob asjad ära. Nagu arvutimäng. Kõige suurem hilinemine oli 5 minutit. Greit saksess! Epic win jne. Kell 4 öösel mäkiring käis juba päris lihtsalt :). Võtsin Red Bulli.

Kontsert. Väga hea. Show oli väga hea. Muusika on ikka tapeet, aga kui sinna lisada piisav annus lasereid, strobosid, prosesid, välku, pauku, tantsu, liikuvaid lavasid jne jne, siis saab asjast asja. See oli show, see ei ole kontsertina mõeldudki, et lähed ja naudid laulu. Kuulsin kurtmist, et lood nii ära remiksitud ja pole üldse enam neeeeeed. Maksta 1000 krooni ja siis kuulata ühte daamet suurel laval ainult laulmas, taustalauljad hamedes õõtsumas? Mkmm, selleks on kontserdisaalid ja teistsugused esinejad. Või Madonna unplugged vms. Kui sul on plats 70 000 inimesega, lava suur nagu Lauluväljaku kaar, siis peab mürtsu saama. Püssi ja lava sündroom. Ja seda oli täie raha eest. Eriti kui Red Bulli jagub.

Nägin päeval soundchekki, kui proua lihtsalt laval tatsus ja tantsusamme tegi, ilma igasuguse muu asjata ja mõtlesin, et ahah... kui umbes nii õhtul ka on, siis palju õnne, inimesed. Aga üllatas, meeldivalt.

Lõppeks oli nii, et mingit suurt jama ei korraldanud ja üldiselt hakkas teisel päeval juba aimdus ka tekkima, et kes on kes ja mis on mis. Jah, nägin proua tütart ja noort kaaslast ka. Check. Peaasi, et Red Bulli oleks.

Väike pildimaterjal:

MMM - Man with Many Mögafons


No tahaks ju sinna ühe L tähe vahele joonistada!

Suurus loeb

"Suur malev on parem kui väike malev! Lihtne!"

Rubriik, et ma olen ka mees ja teen ise remonti, algas kuskil suvel. Viskasime kokkuhoidlike inimestena välja ilgeltkoleda sektsioonkapi. Toas haigutas tühjus, kulunud kapitagune ja ii-gaa-vuss. Mõeldud-mõeldud. Raamatukogutoa (raamaturiiuli järgi) transformatsioon söögitoaks ILMA avatud köögi meetodita. Köök on köök ja tuba on tuba. Vot kui oleks tube nagu ÜLE.. noh nii 7-8-9, siis võibolla ampsaks köögile mõne ruutmeetri juurde. Aga heastpeast teha korralikust toast, kus saab ööbida külaline või mõni laps, köögilaiendus. Mkmm. Köök on teenendav ruum või äärmisel juhul koht, kus on hea viint visata. Selleks olemasolev ruum sobib. Me peame lugu heast söögist ja süüa on mõnus, aga selle valmimine ei ole sündmus omaette, mida peaks eksponeerima. See on vaid tee nauditava eineni. Ütleme, et võrdlus pole PÄRIS kohane, aga kuidas oleks avatud vannitoaga?

Lammutamine on remondi puhul lihtsaim asi. Tolmune, aga lihtne. Eelmineomanik-vanainimene tüüpi inimeste mitte väga ammune tapeet rebiti toore loomaliku jõuga maha...koos selle all paikneva soome papiga (mitte vaimulik), 10 ülejäänud tapeediga (alates aastast 1938). Igast tapeedist jätsin näidise alles. No küll armastati vanasti tumedaid toone.

Mööödunud nädalavahetuse veetsin linnas. Koos rendipunktist võetud lihvimismasinatega. Et teha põrandast Põrand. Mis valu oli inimestel värvida 72 kihti rõvedat õlivärvi, siis lüüa soome papp (mitte vaimulik) peale ja värvida uuesti üle? (oi kujutan ette, kuidas 20 aasta pärast keegi seal korteris vannub, et no mis imet tal oli vaja seda põrandat õlitada, kui laminaat oli juba leiutatud).

Laupäeval oli vaim valmis, keha tuli ka lõpuks järgi (sest reedel käisin puhvetis...korraks). Ehitasin toa tolmukindlaks, valmistasin tööfrondi ette, hingasin sügavalt sisse (läbi respiraatori)...ja lasin 15 minutiga ribadeks kaks kaasapandud lihvlinti. Profi oma, tavapoes ei ole, rendipunkt on suletud. Läksin Uue Maailma Festivalile Jääääääääääärt kuulama. Pühapäeval maadlesin muude asjadega, kõpitsesin üht seina, et krohvida oleks mõnus, vedasin malmradika sõbra abil autosse, et see siis kuskil liivapritsiga värvist puhastada. jne... lihvmasin, 300 krooni päev, seisis irvitades nurgas.

Esmaspäeva varahommikul läksin rendipunkti kaeblema, et ärrad-ärrad.. lindipurunemisest ei rääkinud te küll midagi (ausalt, ei olnud naelu, ei olnud muud jura). Ärrad noogutasid ja plaksutasid ja andsid uue masina. SUUREMA. Moar Powwwwwwa! Peale tööd ei raisanud aega rituaalidele. Tõmbasin jurakale hääled sisse ja tegin 5,5 tunniga kogu asja ära. 12m2, 3x. Tres superb! Iiiilus.

Ma arvan, et kuskil sügaval minus siiski on peidus ürgmees, kes suudab ise maja ehitada ja karu paljaste kätega surnuks kägistada. Aga hetkel veel on ta sügaval, kaevame edasi. Ega tuba ennast ise krohvi.

JA - kui sõita kaherealisel eraldusribaga teel (tln-trt kiirtee, tln-narva kiirtee), siis pimedal ajal, kui teel muu valgus puudub, ma sõidan täistuledega. Koguaeg. Kuigi mulle vilgutatakse. Vastutulijaid võivad mu tuled häirida, aga ei pimesta. Sest eraldusriba on niivõrd lai. AGA ma võidan tohutult valguses enda ees, mis võimaldab näha teeääri elik inimesi ja põtru või põtradega inimesi. Lihtsalt nii on - mind ei sega, kui teine lükkab kiusust ka täistuled peale. Nähtavus on igaljuhul parem. Lihtsalt teate siis, et ma olen üks neist värdjatest, kes teile võibolla vastu sõidab ja tulesid ümber ei lülita.