Miks on mul blogi paremas servas olevas arhiivis kuude nimed soome keeles? Mina seda muutnud ei ole. Kas tõesti seepärast, et nägin reedel ühes Viru tänava välikohvikus Nykase Mattit värskendavat vett joomas? Ma usun, et siin on mingi sügavam tähendus, mis kõigepealt sügab kuklatagant ja hiljem ka seljapealt.
Ehkä otin, ehka en...
Täiendus: nüüd jälle inglise keeles.... Missss toimup, kurrrrrrat!? (niimoodi vandus Madridi liikluses mu hispaania sõber Koke)
Võtsin eile vaevaks ära vaadata. Just..vaevaks. 3 tundi! Misasi siis veel näiteks DVD extended versioon tuleb? 4 tundi? No meelelahutus oli olemas, nalja sai ja mürglit ja metsikut värki. Siiski - mitte nii, et mind 3 tundi ilma igavuseta hoida. Kohati läks asi ka liiga segaseks, et kes keda reedab, miks ja mis mõttega. Ühesõnaga mitte teravaim tööriist riiulil.
Kodus vaatasin hoopis Jason Stathamiga ära filmi "Crank" ehk "Adrenaliin". Vot see oli drive-in-fast-film. Poolteist tundi, igav ei hakanud ja muidugi super-cool. Statham kinnistab aina enam ennast Transporter-tüüpi rollidesse, aga mis siis ikka - ta sobib ka sinna nagu valatud. Parajalt idiootne film, et mitte liiga tõsiselt võtta, aga ka mitte närviajavalt lollakas. Seega täiesti kobe vaatamine actioni-sõpradele.
Mulle on mu töö päris meeldima hakanud, aga kui kuulen, mis toimub poliitilisel tasandil ja mis otsuseid tehakse, siis võtab meele mõrudaks küll. Millal kasvab nahk, et ei kotiks absoluutselt? Ajaks oma rida ja ootaks palgapäeva (ok, palgapäeva ootan ma nagunii koguaeg) ?
Tänx Jaagup, napilt oleks mahamaganud. Õnneks tuuakse mulle rätik peale tööd linna.
Rahvusvaheline rätiku päev!
Ülemine pilt pärit 23. mai Autolehest, kus juttu ekstreemturismi ja romuralli korraldajast hr Surmast.
Alumine on 24. mai Eesti Ekspressist ja pildil on Tallinna kommunaalameti juht Ain Valdmann.
Mis on neil ühist :) ?
Kääää uuuulatab noor paaadimeeeees....
Ei ma ütlen teile, et Viljandi rokib. Jah, ma tean, suurem nostalgiafaktor on sees, aga Side-uulitsal Priksberglas šaaslikut söestada ning õllele tubli talgut anda, lossikates kolada, viljandi-kulisid kohata - on ikka värskendav küll.
Maruküla Hillaril sai käidud talu hooldamas. Põhiliselt hullasin talumajanduse morbiidseima riistaga. Suurem osa õuest sai niidet'. Olete te kunagi käiakiviga (see vändaga) vikatit teritanud? Ma nüüd olen. Raske oli. Võibolla seepärast et see kivi ei olnud kuhugi kinnitatud ja hoidsin seda jurakat kaenlaall ning üritasin vikatit tulemuslikult sinna vastu nühkida. Hillar - luisku on vaja.
Elu olgu mugav ja selle kinnituseks tõstsime traditsioonilise punase ka õue. Pilt eelmisest korrast.
Tõsteprojekt oleks pea algfaasis lõppenud Hillari vähemalt varbaluu murdudega, kui mu närvikava ei oleks vahe kui teras ja väärikus mu kalleim vara. Ühesõnaga mina olin diivanit tassides eesotsas ja peale paari sammu avastasin oma jalge eest kena poolemeetrise halli rästiku. Normaalne reaktsioon oleks olnud röögatada, visata diivan kus see ja teine (ehk siis Hillarile jalapeale) ning panna padavai pappi otsima, kes kurja sealt õuest pühakirjaga minema peletaks. Mina, viimast Kivirähku lugenuna, säilitasin rahu, asetasin diivani vaikselt maha, seletasin teises otsas olevale isikule oma hetkelist teovõimetust ja hõikasin veel Avegi seda sõbralikku looma kaema. Kahjuks otsustas uss poseerimise lõpetada ning vaikselt maja alla ära roomata. Oli põnev, kuid mõneti kadus sisemine komfort paljajalu taluõues tatsamise osas. Rohkem õnneks siug end näole ei andnud.
Oli ilus nädalavahetus.
Siim Susi, 3b
Korraldasin kontori eestoas mööblit ümber. Vaja enne kevadpuhastust teha natuke revideerimist. Kohmitsesin just välisukse kõrval miski kapi jalgade juures kui kuulsin ukselingi lõginat. Uks avanes vaikselt, sealt paistis vaid roosa triiksärgi serv halli triibulise pintsaku varrukast. Käest pudenesid hoolimatu elegantsiga mustad päikeseprillid. Kuna olin lähemal ja üldiselt üle keskmise viisakas noormees, siis haarasin prillid, tõusin ja ... minu ees seisis Alex Lepajõe isiklikult. Naeratasin häbelikult, ulatasin prillid. Tema kohmas viisakalt vastu, et "noh, ega ma nii vana nüüd ka ei ole"... see oli MOMENT
Õõõhh.. sellised hetked teevad elu elamisväärseks...
Pooleteist kuu jooksul on mu Alfa vastu huvi tuntud täpselt kaks korda. Eks see ole vist nagu ilusate tüdrukutega. Et neile ei julge keegi külge lüüa, sest need on nagunii võetud. :) Kuidas nüüd seda kompleksi inimestel vähendada, et nad ikka ostma tormaksid. Kusjuures kahest huvist üks pakkus vastu 96. aasta BMW 750'i pluss kompensatsioon. Jah.. täpselt. 5 liitrist 11 aastat vana bemveed on mul täpselt vaja "soodsaks pereautoks".
Spiderman 3'e vaatasin eile kinos. Naljakas, aga vaadatav. Kena möll.
Ega kui ei blogi, siis vist kaovad need vähesedki lugejad ära? Aga teate, kindlasti hakkab poste kui muda tulema, kui kogu see pronksi ümber toimuv poliit- ja muu ilgus on läbi. Kui PM online'ist leiab ka muud kui Öise Vahtkonna tõbist juttu, oma poliitikute kraaklemist, tuhandete analüütikute "kuidas peaks!" ja "kuidas tehti!" rubriike... pähh&öka.
Hakkad mõtlema, et "Equilibrium" või "Minority Report" tüüpi filmide tuleviku-utoopiad emotsioonitutest inimestest või muust tehnoloogilisest kontrollist, ei tundugi enam nii vastuvõetamatud (ideed, mitte filmid. Filmid meeldivad mulle enivei). On seal vahet, kas emotsioonid puuduvad või on sellised emotsioonid, nagu siin viimasel nädalal on olnud - viha, silmakirjalikkus, demagoogia, pahatahtlikkus, vastikus.
Näete... läksingi käima jälle... :)
