Süstlamatkad
Ma olen linnaametnik. Teate küll - korralduste eelnõud, eelarvestamine, riigihanked. Seiklus, põnevus ja kogu metsik värk. Kunagi ei tea, millise LV korralduse uus päev toob või millist arvet peab allkirjastama. Usun, et Steve Irwin (krokodillikütt, rahu tema põrmule) ei oleks sellist pinget talunud. Adreka-meeter saja peal.
Siiski tuleb aegajalt ka triviaalsuste, et mitte öelda nüride, toimingutega tegeleda. Nimelt on üheks mu põhiliseks ülesandeks kujunenud Kultuurikatla projekti linnapoolne takkalükkamine. Kuivõrde see hoone on linna oma. Just saime seal suure saali asbestist vabaks. Suurim mure aga on turvalisus. Ehk, et elukunstnikud-süstlamatkajad kipuvad seal igast lahtisest avast majja pugema ja palju pahandust korda saatma. Ja kui lahtist avaust hetkel pole, siis saab selle ju tekitada. Lõppude lõpuks on meta-tasandil kõik suhteline ja võibolla ukse vaba tahe ongi olla avatud ja aken päästeti puruks löömisega tema piinadest. Ma usun, et nende meeste mõttemaailm võib olla palju vabam ja nad näevad asjade TÕELIST olemust.
Turva? Jah, midagi meil seal on, aga hetkel ei ole seda tohutut ala võimalik anduritega katta ja 24h mehitatud valve on ka maj. võimatu. Küll aga on üks turvafirma seal ööpäevas patrullimas ja natuke asja kontrolli all hoidmas. Või nii meile vähemast tundus. Hoolimata sellest oli nädalavahetusel käidud sealt kõvast manti kogumas. Uksed-aknad puruks. Turvafirma laiutas vaid käsi ja kohmas vabandavalt, et jah.. neil oli üks patrullauto katki ja ..siis see teine..noh..pidi ära käima.. ja... noh.. paha lugu.
Esmaspäeval juhtunud aga nii, et napilt enne tööpäeva lõppu, üks Katla eestvedajatest, nimetagem teda siinkohal P-E'ks jalutanud majas ja pidanud plaani, kui kuulis õrna, vaid aimatavat kolinat. Selge. Pilvikud on jälle jahile tulnud. Helistas mulle, et ma kiirelt turvafirma kohale saadaks. Mis aga oli lausa tragikoomiline oli see, et turvafirma teatas häbelikult, et mingid autovõtmed on kuskil ära ja teine auto hakkab kohe Muugalt tulema. Erm..ahah.... ma usun, et sel turvamehel oli turvaline olla pigem Muugal, kui sündmuste keskpunktis. Mõistlik ka ju.
Ei, aga midagi peab tegema. Helistasime siis politseisse ja samal ajal tormasime me kolleeg Lehoga (endine turvamees, nüüd jurist) ka objektile. Et kui kulid majast väljuvad siis alumine perimeeter ära katta samal ajal kui P-E ülemist ala valvab. Kohale oli jõudnud ka hr. M, kes samuti Katla üks inimestest on. Ja ennäe imet.. sealtsamast kohe nurga tagant tuligi kaks kilekottidega äbarikku venekeelt kõnelevat noort, silmad hägused nagu vastsündinu kassil. Mõnevõrra ootamatult tabas neid Leho 150 dB tugevune "Shto tam zdeelali, ah! ******, ****! Sidii, skazal tebjaa ******! Ne slõshal shto li, ah??!!!" Poistel ei tundunud ärajooksmisega kiiret olevat, seletasid vaid, et nad kõigest "pakaakali"... meie jaoks oli see piisav alus politsei ootamiseks, sest võõras õues ikka ei pakaakata... eriti värskelt lahtimurtud kuuriukse kõrval.
Helistasin üles P-E'le, et kuule, saime kätte. Tema aga vastu, et mismõttes saite kätte, ma sain ka. Äh? Ootasime väheke milkusid, need tulid, panid kaks äbarikku kongi ja kõndisime teisele poole maja, kus, üllatus-üllatus, P-E oli ülesrivistanud kolm palju ontlikuma olekuga noort, kes püüdsid vene keeles argumenteerida, et "aga ustel ei olnud silti, et sisenemine keelatud ja uksel polnud ju lukku." Mõnevõrra arusaamatuks jäi neile, et kui sa näed lahtimurtud lukuga ust, siis sa kutsud politsei, mitte ei jaluta sisse... Ka nende puhul oli imekspandav rahulikkus ja lausa riivatud õiglustunne. Aga ei päästnud neid miski, Leho nüüdseks vaid 130dB'ste retooriliste küsimuste "A eta tvoi dom, ah?! ***** Znaaju taakie.. ne pervõi raz tibja viizhu!!!****" saatel ka need poisid kongi pandi ja ära viidi. Lõppeks leidsime, et 5 oinast poole tunniga on päris hea tulemus ja tööpäeva võib korda läinuks lugeda. Hoolimata faktist, et nad paari tunni pärast vabad on ja tõenäoliselt tulevad juba kokkukeritud kaablirullidele järgi. Meil endal oli nagu palju parem.
Just napilt peale seda, kui politsei oli kulidega lahkunud ja ka meie sättisime end minekule, jõudis turvafirma ning küsis asjalikult:" Noh, mis siin juhtus siis...."
