Tuesday, November 27, 2007

Fossett

Steve Fossett on mulje jätnud täpselt sellisest mehest, kes on valmis oma surma lavastama, et avalikuse eest kaduda. Miks? Kes seda teab. Võimalusi on mitmeid - et ehitada kuskil eralduses teadusjaama (vt. Ayn Rand "Atlas Shrugged" ), mis kehtiva maailmakorra kokkukukkumisel (6 "k" tähte :) ) aitaks uut ehitada. Võibolla läheb lihtsalt erakuks nagu kapten Nemo. Pole oluline. Lihtsalt, tema võib seda teha.

Jeremy Clarkson kirjutab Steve Fossettist (temalikult pika sissejuhatusega muidugi).

"...Oh, and he's climbed six of the world's seven highest mountains."

Sunday, November 25, 2007

Windows screensaver

Teate seda juba Win95'st (võibolla ka 3.1 või vanemates) pärit ekraanikaitset, kus lendaks kui läbi tähtede. Seesama efekt, mis tekib öösel lumesajus autoga sõites. Novot. Eile oli aga sama efekti ma-ei-tea mitmekordne versioon, kui öösel kl 12 Tamsalust sõitma hakkasime (teadagi, et meite poiss ärkvel olles sõitmist ei tolereeri).

Mõnesaja meetriga oli aju pahempidi pööratud, vasak poolkera andis otsad ja parem kimas tervisevetele. Silmad lihtsalt ei registreerinud enam ei lund, teed, teeääri ega isegi mitte auto esiosa ära. Ainult yhtlased valged triibud. Nagu 400 km/h üle tee kimav tagajalgadel sebrakari. Soodustavaid faktoreid oli selleks mitu. Esiteks lumehelbed...ok, mis helbed, hiiglaslikud lärakad, mis tõenäoliselt helveste koolis väiksemaid helbeid räigelt kiusasid ja lõunasöögi raha ära võtsid. Need sadasid hordidena alla ... või oot.. sadamine on selline "lihvadi-lihvadi hõljun siin vaikselt ja näen välja nagu jõul"... eile oli rohkem nagu "aaaarrgghhhhhhh!...la liberté!" ning maa suhtes horisontaalselt, rooli tagant vaadatuna vasakult paremale. Kiirus oli mul kusjuures päris metsik 30 km/h. Üksi oleks võibolla veel paarsada meetrit sõitnud, aga olles vastutustundlik pereinimene pöörasin tagasi. Kusjuures oleksin napilt mööda pannud teeotsast, kust mõni hetk just tulin. Lihtsalt mitte kolbigi ei näinud.

Olgu, asjad autost maha laaditud, põnn julmal moel lahti riietatud ja magama säätud, mõtlesime, et mis nüüd siis. Et kui hommikul minna, siis jube vara peab sõitma, sest mõni, kuigi LV's, peab siiski tööle minema :). Aga siis jälle see, et kui Hr. Rasmus näiteks ei taha sõita? Vaadatud siis aknast välja ja... mis lumesadu? Kus? Mis? Mina?! Eeeii.... Selge ja klaar..nagu digi-ilm. Maa aint kröömike veel valgem kui enne. Lapsevanema õrn hing, aga karm meel, võttis poisi, riietas (hoolimata läbi une häälekast sõimlemisest), tassis asjad autosse ja nakstigi kell 2 olime Tallinnas. Talvemuinasjutt kuni Tln-Narva maanteeni. Sealt edasi tavaline pläga.

Neljapäeval vahetasin alfal esimesed alumised õõtshoovad ära ja parandusemees ütles, et "Hetkel on nüüd kõik korras ehk, et mitte ükski asi ei vaja vahetamist.."... olgu, fain!.. üks esimene udutuli on katki ja üks tagumine elektriaken ei tööta (aknamootor on Tartu-Janol olemas umbes tonni eest), aga need ei takista sõitu ja parandamata jätmine ei halvenda auto seisukorda. Ma lihtsalt ei viitsi hetkel sinna raha panna. Millega ma tahan siis öelda, et mul on tipp-topp korras auto. Ausalt.

Friday, November 23, 2007

Mõtelus

Paar korda on tõstatunud teema, et kas liigne avalikustamine netis võib kuidagi paha teha. Mitte oma pangakonto või koduse aadressi, aga näiteks lapse piltide (lisasin Nagisse uusi). Ma ei suuda küll välja mõelda, kuidas seda saaks halvasti kasutada. Aga väike paranoia hakkab juba tulema, et äkki peaks igale poole parooli panema ja valima. Nii igaks juhuks. Või?

Wednesday, November 21, 2007

Perifeeria

Käisin täna Maardus kummikuid ostmas. Mõned kilomeetrid Tallinnast, aga kuidagi kõhe. Isegi autoga. Poodi ja kohe minema. Nagu Sillamäe või Kunda. Tunned kuidas nurgataga luurivad kurjad pätisilmad, et su autolt antenn minema krudida või niisama tappa anda. Jiirum, kui ma kunagi seal elama peaks :S

Kommersh oli hirmus tore, aga väeti olen. Ei ole kätes enam seda rammu. Peale ametlikku osa läksin ametlikult magama. Ofkoors olid mõned õllid sees, aga kindlasti mitte niipalju, et see mind murdnud oleks. Ikka pigem unevõlg, mis tahes-tahtmata tekib seoses igaste armsate põnnidega.

Lemmikajaviide netis www.icanhascheezburger.com

"I no barf. I messy eater" :)

Jah., ma olen elus, aga plogivaim tuleb harva peale.

Friday, November 16, 2007

Elu õpetab

Ei tasu ära visata ühtegi post-it'it, kui pole kindel, et suvaline numbrite jada seal peal pole enam vajalik. Ei ole rõõm sorida 100 liitrises prügikotis, kus kogu asutuse mitme päeva prügi on sees, et leida ühte väikest kollast paberit. Leidsin? Muidugi, aga rõlge oli.

Mu automüügi-kampaaniast niipalju, et helistavad mingid idioodid ja pakuvad hinda, mis on, ma ütleks solvav. "Oo, hei, kuulge, teil on maja müüa internetis jah? See 5,8 milline, Viimsis.. ma pakuks 1,5 milli või vahetusvariant 1-toalise vastu Märjamaal".. midagi sellist. Ühele lausa kirjutasin vastu, mida ta pakutud summa eest omale osta võib. Lingid auto24'st ja puha.

Kommersile.