Kaks napakat

Laps salvestab omale pidevalt mingit suvalist infot, onju, et seda siis edaspidi kasutada. Multikad, pealtkuuldud vestlused jms. Ja kui ta kraamib oma mälupangast välja sobival hetkel täiesti sobiva avalduse, siis on vanemad rõõmsalt rõngas. Et mitte öelda põrandal ägisemas, teine käsi juba arvutil, et seda kohe FB's jagada :).

Kujutage ette, eksju, et üks lapsevanem toimetab midagi vannitoas, koristab ja kraamib. Teine jällegi köögis, sest meil on ometigi kaasaegne peremudel, kus tööd ei ole jaotatud traditsiooniliste soorollide järgi. Pole harvad hetked, kus mina heelgedan ja tema võtab suruõhuhaamriga betoonpõrandat üles, miks lahterdada onju... okei, okei, liialdan...mitte suruõhuhaamriga.

Ösnaga ja siis on Väike Mees keset koridori, esitamas korduvalt palveid teemal tema mänguga liitumine või muu taoline, tema jaoks ülioluline, meie jaoks võibolla natuke sekundaarne teema. Kasutuses on kindlasti vanemlikult nii sagedalt kasutatavad "Jajah, kohe-kohe, oota, ma lõpetan siin ära, siis..." jms. Kannatus on Väiksel Mehel ilmselt katkemas...

Ja siis on kostab koridorist väga vali kandev paus (jah, ka pausi võib mõnikord kuulda) ja seejärel "Mhm..ma ei saanud aru, et ma räägin kahe napakaga..." (r'ide asemel midagi r'i ja l'i vahepealset, mina ei oska seda tähemärgistada, las olla siis pigem r.)...

Puhas kuld!

Pulmamäng

Pealkiri tõotab midagi konkureerivat Fred Jüssi kirjutistele, kus kasutatakse tegelasi nagu tedred või metsised. Ornitoloogiahuvilisi ootab pettumus, ma kirjutan hoopis sotsiaalmeedia paradigmadest ja diskursustest. Vist. Ma võin need kaks omavahel sassi ajada ka.

Sõnaga, et mingil ajahetkel, tähistagem seda X'ga, jõudis minuni info, et Estravel tahab kangesti kahte noort inimest saata Seišellidele abielluma. Saada ainult tutvustav jutt ja vali kuupäevad välja. Kuna sai suvel suurem, mitmetasandiline kosjaskäik ette võetud, siis osutusime sihtgrupiks. Ja kuna külm ja rõlge sügis vahtis õelal ilmel aknast sisse, siis peale mõningat kaalumist leidsime, et olgu. Me võime sõita küll, kui niimoodi peale käiakse.

Siis saime finaali. Plaanitud kolme finalisti asemel oli suure osalushuvi tõttu suures lõpuspektaalis paare kuus. Kuidagi närviliseks hakkas juba siis minema. Sest ma tahtsin võita. Üldiselt olen rohkem selline, et sõpradega vutti tagudes mul silmad verd täis ei valgu, et tingimata on vaja võita, võimalik verepulm ja osaline paralüüs või mitte. Rohkem nagu sport trenni mõttes. Selle mängu puhul hakkas aga mingi hormoon või muu peen jubin mu tavalist "ääh, misvahet seal on, peaasi, et lõbus oleks" nägemust pärssima.

Estravel andis meile fotograafi ja algandmed - tund aega, ise töötate kompositsiooni välja, ise valite pärast pildid, ise panete allkirjad. Pfff... Aega ettevalmistuseks u. päev. Kiired konsultatsioonid erinevate oma ala spetsialistidega (täname, Arno ja Monika!) ja olime valmis. Eesmärgiks kindlasti mitte minna stuudiosse vaid õue. Aga kuna aega oli tund, mis õues pildistamise puhul tähendas ka fotograafi transat, siis pidime leidma võimalikult ilusa koha stuudio lähedal.

Ohverdasime põdra, viisime täiskuuneljapäeval teeristile ümbriku kinkekaardiga ja tagasime sellega ideaalse sügisilma. Pildistamiskohaks sai valitud niivõrd vastuoluline koht nagu Siselinna kalmistu, jajah, just seesama, kus Aljoša nelke ootab. No mitte päris kalmistu vaid selle välisperimeeter.

Pildistamine ise oli kiire, konkreetne ja peaaegu surmav. Abiks võeti kalmistul lehti riisuv noormees, kes pandi valgust peegeldama.. "No kuule, kas tüdruku näol on vari?! No vot, tubli..vohhvohh hoia nii!" Kõigepealt kiitused fotograafile. Sellise entusiasmiga klõpsis ja kiitis meid(ja valgustajat), et ma mõtlesin tõsiselt jätta kogu eesti rahva kultuuriline edendamine sinnapaika ning võtta sisse oma väljateenitud koht Võugis või mõnes muus olulisi maailmaasju vahendavas väljaandes.

Sain oma vähesest motiveeritusest modellimaailma suhtes aru siis, kui me olime esitanud soovi, teha pilt puu otsas, saanud fotograafi heakskiidu ja... juhendid, et me võiksime istuda oksal mis asus umbes 100 meetri kõrgusel, omas 0 ühikut kinnihoidmiskohti ja oli üldiselt sellise näoga, et sealt saaks superfoto!..mida hiljem meie järelhüüdes kauni illustratsioonina kasutada. Valisime midagi turvalisemat allpool ja olime ise päris rahul. 5 meetri kõrgusel kahekesi ühte toetuspunkti jagada oli kordades turvalisem, kui see teine variant. Aga siiski, kas ma juba ütlesin, et fotograaf Kristiina Männik oli superluks (www.fotopisik.ee)!

Saime pildid kätte ja olime kohe järjekordse takistuse ees. Pilte oli 25, avaldamisele kuulus 3. Tehke omad arvutused. Mida võtta, mida jätta. Valisime ja konsulteerisime miljonite fännidega umbes öösel kolmeni. Ma tean, ma tean.. törts gei, aga olulise asja nimel.

No ja siis tuli esmaspäev 11. oktoober, kui see võistlus käima läks. SEE (kliki sõnal "SEE") oli võistluslehekülg. Näha said osalejaid, nende pilte ja tutvustusi kõik, hääletada said vaid Facebooki kontot omavad inimesed. Meil ei olnud kavas nädal otsa närveldada ja kaasa elada. Minu nägemus oli, et kuna Estravelil on fänne FB's niigi 23 000, siis isegi kui kolmandik neist viitsib minna oma lemmikpaari valima, ei ole mul vahet, kas lasen oma emal Facebooki teha või korraldan avaliku kõnekoosoleku teemal "Tahan sooja!".

Jah, ja kunagi ma arvasin ka näiteks, et Tallinnasse mina küll ei koli.

Kuskil kolmapäeval hakkas tunduma, et ongi täiesti reaalne see asi ära võita. Hääli tuli jõudsalt, lähemad sõbrad aitasid ka infot levitada ja kõik tiksus mõnusas rütmis. Aga koguaeg tuli sama jõudsas tempos järgi paar Marlen ja Kaido, kes ühel hetkel ka 30 häälega meist möödusid. Tuhat häält oli mõlemal siis juba koos. Ja see oli murdepunkt. See oli hetk, kus kogu konkurss hakkas lumepallina veerema, oma elu elama ning iga finishini lähenev minut viis korraliku konteinerlaeva jagu närvirakke utiliseerimisele.

Facebook, saatana tööriist, otsustas kohe alguses, nii põnevuse mõttes, Ave ära blokkida. "Noor daam, spämmikest levitame jah, anname siin linkidele tubli talgut, jah? Lõpp. Aitab. Nüüd mõtled oma tegude üle järgi.. paar tundi kuni paar päeva". Milline pedagoogiline lähenemine. Blokaad kestis paar päeva, kuniks omavahel ära lepiti.

Edasi hakkas toimuma FB-põhine iseregulatsioon, kus meie osa oli valdavalt häälte jälgimine ja täiesti uute kontaktide informeerimine sellest toredast võistlusest. Sõbrad kutsusid meie poolt hääletama oma sõpru. Nende sõbrad oma sõpru. Ja mille nimel? Selleks, et meie saaksime minna Seišellidele abielluma. Ei kogutud toetust kodututele loomadele, ei haiglale kilesusside ostmiseks. Kraistseiks, ma ei lubanud isegi iPad'i välja loosida! Hääli aina tuli. Aga tuli ka konkurentidele.

Kuskil laupäevaks oli seis juba selline, et umbes 7ndatest allikatest, kes on kahtlemata jummala toredad inimesed, aga täiesti võõrad, tuli infot, et nad juba hääletasid ja saatsid lingi edasi ka oma sõpradele. Ma rõhutan seda korduvalt, et me olime iga sellise teate peale nõrkemiseni liigutatud, aga MIKS te seda tegite? :).

Mõneti oli tegu juba hasartmänguga. Kõik jälgisid seisu ja kui näiteks kuskil tugevalt üle 2000 hääle juures langes vahe korraks 70ne hääleni, oli näha, et sõbrad lükkasid sisse 9nda käigu ja tuli uus laine hääli, mis vedas edumaa tundide jooksul jälle 180ni. Lihtsalt seetõttu, et kriitiline arv inimesi jälgis pidevalt seisu ja tegeles.

Ja, vannun käsi Douglas Adamsil, et enamus tegid seda enda entusiasmist ja soovist ning kampaaniakontorit meil avatud ei olnud. Mõnel õhtul istusime küll seltskonnas, kus siis sõbrad, seisu jälgides, võtsid jälle ühendust kellegagi, kes võttis ühendust järgmisega...

Endal oli nädala teiselpoolel närv nagu politseikoeral. Kord lasin endale telefoni tuua tünnisauna, et kontrollida, ega ei ole konkurendid vahepeal leidnud häältepada. See oli karm aeg. Süüa polnud, korter kütmata, tuul ulumas tühjades tubades. Ainuke sooja ja valguseallikas olid helendavad arvutiekraanid. No..peaaegu nii oligi. Esines ka kordi, kui samal põhjusel kadus uni kell 6 hommikul ja ei tulnud tagasi enne, kui olin teinud kindlaks, et öösel pole kuskile mõni oluline hääl kadunud.

Eesti ei olnud selle mängu puhul mingiks piiriks, hoolimata sellest, et osalejate tutvustused olid haljas emakeeles. Pilt oli ju ka. Igatahes liikus info kiirelt piiritaha ja tulemuseks oli see, et statistilise lugeri abil tuvastati hiljem (see ei ole absoluutne tõde, kuna IT on imeline maailm ja sageli võivad olla asjad teisiti, kui tundub..Matrix, teate küll), et meid puudutavat lehekülge külastati 72'st eri riigist 5'lt mandrilt :). Ühe külastusega esinesid näiteks Venezuela, Pakistan, Nepal, Jordaania, Man'i saar, Ghana, Liibüa, Tšiili, Hiina (seal ju FB keelatud, keegi parteist järelikult :) jpm... kiirelt tabelit sirvides toon huvitavamatest välja, et Araabia Ühendemiraatidest on käidud 2, Bahreinist on käidud 3 korda, Kasahstanist 2, Gruusiast 5, Maltalt 8, Kanadast 30, Austraaliast 68, Taanist 106, Inglismaalt 168, Soomest 346 ja Eestist 13800... see on siis unikaalseid lehekülastusi, mitte hääletajaid.

Kanadas olid tublid võistlusetutvustajad mu ligi 70 aastased sugulased, kes läksid lõpuks väga hasarti ja tõid meile tublisti hääli, kuigi neile sai info saadetud rohkem info korras, et vot mis toredaid asju Eestis tehakse. Taanis rokkis mu täditütar Mari, kellel, ma arvan, ei ole enam sõpru, sest ta tüütas nad viimseni selle mänguga ära. Inglismaal on mul hetkel õde, kes ma ei tea, kuidas oma tutvusringkonnaga nüüd läbi saab. Austraaliasse lähevad eriti suured tänud Mihklile ja Marilinile, kes lisaks muule, pidasid seisul silma peal siis, kui meie paar tundi öösel magasime.

Neid sugulasi-sõpru, kes oma east, vaadetest või muust tulenevalt, ei olnud siiani FB kontot teinud aga nüüd tegid, oli ka igavene suur hulk. Mõni neist kasutab siiani.

Olgu. Ja siis tuli esmaspäev. Ärkamise hetkest lajatas ärevus otse kuhugi pankrease ja päikesepõimiku vahelisse alasse. Hing oli kinni. Pulss tuksus rumbarütmis. Seis oli veel meie kasuks. Vedasin ennast kuidagi läbi ärevusehägu tööle. Kolleegid olid ka ärevuses, ikkagi terve nädal kaasa elanud- ja aidanud. Sarnane "ma olen küll elus aga kohe vist natuke enam ei ole ka" tunne oli kuni umbes 13:54'ni. Siis hakkas vaikselt koitma, et see eduseis, mis meil on, ei muutu... Esimene emotsioon? Rõõm, puhas rõõm...selle üle, et ma ei pea õhtul enam seisu jälgima, arvutama ja ootama. Seejärel rõõm võidu ja eesootava päikesepõletuse üle! Kuna töökoht on umbes 2 minuti kaugusel Estraveli kontorist, kimasin kohe sinna, et saada kinnitust. Kinnitus tuli, shampuse, õnnitluste ja igavesti hea tordi näol.

Palun, korralik case-study kõikidele sotsiaalmeedia uurijatele. Mis on need teemad ja mängud ja võistlused, mis käivitavad FB's sellise ahela, mis levib üle kogu maailma, toob osalejatele 3552 häält (omades ise FB's kahepeale kokku vähem kui 600 kontakti) ja täidab tuhanded seinad postitustega "Hääletage ja saatke noored pulmareisile!" või "Vote forAve&Tarmo and send them to Seychelles" või "I have no idea what it is but it looks cool so vote. And this is no spam. Seriously. No, really. I am sure. Oh, crap.. I just got blocked"....

Ma vabandan, kui ma kellegi välja jätan. See on ainult siis närvidest või kehvast mälust, mitte, et ma ei hindaks teie panust, aga espetsiaalselt suured tänud (kasutan eesnimesid, kuigi omavahelises vestluses kasutame sageli teisi kutsungeid, aga internet, jäägem siiski anonüümseteks :P) Katile, Annikale, Kristole, Evele, Aadule, Ardole, Anderole, Marilinile ja Mihklile, Arnole, Monikale, Tanelile, Marile, , Tiinale, Enole, Kristiinale, Tiidule, Liisile, Urmasele, Yvelinile, Kätlinile, Alexandrosele, Tiiule, Frangile, Ailile, Kalevile, Kaisale, Taavile, Märdile, Merlele, Kristale, Kajale, Tellele.. ja veel teistele ka!!! Ja konkurente Marlenit ja Kaidot ka muidugi täname! Korralik võistlus ikka.

Sõidame kunagi 2011 esimese kolme kuu jooksul. Pole paika veel pannud.

Vot, selline lugu oli. Palju võiks veel kirjutada, aga ma hakkaks ennast kordama siis juba. Oli võimas kogemus, natuke on tunne, et millega me sellise toetuse ära teenisime.

Tänan, et viitsisid lõpuni lugeda! :)

Käisin Alice'it vaatamas. Oli ka. ei vaimustanud aga ei seganud ka. Kena vaade.
Aga polnud üllatuslikult subtiitreid. Olen veits üle keskmise inglisvõimeline, aga Teelaudkond jäi kohati arusaamatuks ja veel mõned asjad. Ösnaga, oleks võinud olla subtiitrid. Saatsin järelpäringu. Vastus:

Filmi „Alice Imedemaa“ puhul kaalusime enne filmi väljatulekut põhjalikult, kas tuua kinodesse lisaks filmi dubleeritud versioonile ka ingliskeelne variant ning kui jah, siis kas 3D-formaadis (ning ilma subtiitriteta) või 35-formaadisel filmilindil ent subtitreeritud kujul. Otsustasime ingliskeelse 3D kasuks kuna sellisel juhul ei pea filmi originaalkeeles vaadata soovijad kaotama terakesti filmi visuaalsest poolest. Põhjus, miks 3D-koopial subtiitreid pole, on aga üsna proosaline – 3D-filmide subtitreerimine on erakordselt kallis protseduur, mis pole võrreldav 35-mm filmilindi subtitreerimisega. Samas näitavad meie pikaajalised kogemused, et lõviosa Alice’i-taoliste koguperefilmide vaatajatest eelistavad filmi emakeelset varianti kuna filmi külastatakse koos lastega. Ingliskeelsete filmikoopiate vaatajate arv jääb enamasti aga sedavõrd napiks (1% vaatajate üldarvust), et koopia subtitreerimine ei tasu end lihtsalt ära.

Sestap otsustasime teha Coca-Cola Plaza puhul kompromissi ja tuua film välja kolmes keeles – igaüks saab ise valida, kas vaatab seda eesti, vene või inglise keeles, kuid kõik seansid on 3D-formaadis, et filmist võimalikult ehedat elamust saada! Tõlketa filmi linastamiseks oleme saanud ka Keeleametilt eriloa. Sellekohane info on seansside juures kirjas ja eriti hästi on see näha WEBi ostul.

Nojah siis. Kui üritasin seda juttu Facebooki kopida, tuli FB'tl tead

"Your status update is too long. The maximum status length is 420 characters, but it is 1337 characters long." - a see on juba nohikuhuumor.

Sajaga kirjutan alla.

Mõmmi läheb ema juurde ja küsib: ema, kas ma ikka olen jääkaru? Ema vastu, et pojakene, mis sul mõttes on.. Muidugi oled jääkaru!
Pojakesel ei anna süda rahu, läheb isa juurde: isa, ütle ausalt, kas ma ikka päriselt olen jääkaru? Isa vastu, et pojakene - kust sellised rumalad mõtted. Muidugi oled sa jääkaru!
Mõmmil ikka kripeldab, läheb ka vanaema juurde: vanaema, sina oled meie peres kõige targem, ütle ausalt, kas ma ikka olen jääkaru? Vanaema kostab, et kulla laps, mis sinuga juhtunud on.. No kes sa veel olla saad, kui mitte jääkaru! Muidugi oled, meie kallis jääkarulaps!
Karu veel vanaisa juurde: vanaisa, sinul alati otsene ütlemine, ütle nüüd, kas ma olen ikkagi päris jääkaru? Kohe puhas jääkaru? Vanaisa muigab - noh, lapsekene.. mis sa ise arvad? Loomulikult oled sa kõige ehtsam jääkaru!!!
Mõmmi mõtleb veidi, hõõrub käppasid vastu külge ja ütleb nukralt: aga miks mul siis nii kuradi külm on kogu aeg?!


sry, Kristiina, et ei midagi uut :).

Ville och Rulle

Täitsa mõnus, kuidas blogitav materjal mõnikord sinu eest valmis tehakse. Täna oli raadios uudiste lõpus selline teade, et mingist hooldekodust panid putku kaks töötut meest. Tõenäoliselt plaaniga välismaale minna õnne otsima. Nimed Toomas Pajuviidik ja Renee Ridal andsid õige noodi ette. Ja kui järgnes, et Pajuviidik on meeter kuuskümmend kolm ja jässaka kehaehitusega ning Renee Ridal on meeter kaheksakümmend ja kõhna kehaehitusega, siis oli pilt ees. Kõige klassikalisem tohmanitest pätipaar Lindgreni või mõne muu teosest. Mahe.

Poiss on setu

Kui noorperemeest unes natukene segada, no näiteks autost tuppa viia või diivanilt voodisse, siis sageli on tulemuseks mingi reaktsioon lühilausete näol "Kus mõmmipabi on" või "Ei taha teise puppa", silmi avamata ja rohkem nagu automaatselt, ärkamata.....

Mõned hääd päevad tagasi oli aga nii, et 'ärra lõi silmad lahti ja tegi "Ai tshuka-tsuka-tsuka-tsuka oo-eeelidi-lalllaaaa"... nagu SEE siin ainult parema kvaliteediga, ja magas edasi.

Don't Panic

Juhilubade saamise eeldus on lisaks eksamite pähetuupimisele Ka üldine võimekus. Intellektuaalne näiteks. Elementaarne mõttetegevuse jada, mida peaks toetama loogika. Muidu on jama lugu, kui 2 tonni metalli ja plastikut liigub kiirusel 100 km/h aga juht on selline, et tuled põlevad, aga kodus ei ole kahjuks kedagi.

Nüüd on siis ülemaailmne paanika, millekõrval seagripp on nohu ja tuumarelvad on ilutulestik - uuematel Toyotadel on gaasipedaali süsteem natukene kehvasti tehtud ja see põhjustab paari väiksema riigi jagu rahva piinarikast surma. Ja kusjuures varsti põhjustabki, kui ülemaailmne kampaania Toyota pankrotti ajab.

Mis keiss siis on? Toyotal on insernerid natuke käkkinud ja eksisteerib väike võimalus, et gaasijala tõstmisel ei tõuse gaasipedaal hästi üles. Olgu. see on tõesti loll olukord ja Toyota kutsub tagasi ligi 4 miljonit autot, millel teeninduses see viga parandatakse. Mina isiklikult, kui mul oleks Toyota, istuks sama rahuliku meelega rooli, kui ma seda tegin eile ja üleeile. Sest samaväärne on võimalus, et näiteks 15 aastat vanal autol murdub ära piduripedaal, või ütleb üles roolisüsteem. Ühesõnaga, sa jääd roolisolles kõrvalvaatajaks.

Natuke fakte ka.

Toyota puhul on aga see, et kui sul gaas ei tule maha, siis on sul veel selline luksusvidin nagu pidur. Proovige vajutada põhja pidur ja siis gaas. Kas auto liigub? Mitte eriti, korralike pidurite korral ei tohiks üldse liikuda vaid sureb välja. Siis on veel võti, mis jätab auto seisma (ärge süütelukust välja tõmmake :) muidu lukustub rool). Ja manuaalkastiga autodel on ka sidur, mille abil saab käikudega pidurdada... Ühesõnaga, kui see õnnelik, kelle gaasipedaal peaks tõrkuma, viskab seepeale käed silmadele ja hakkab issameiet lugema, ei peaks nagunii kaua liikluses vastu. USAs oli ka keiss, kus inimene helistas 911 ja kurtis muret, et gaas on peal. Sul on aega helistada, aga pidurdada ei saa?

Aga nüüd on asi aetud niikaugele, et Euroopa Liidu tasandil ütlevad kõrged juhid, et ärge sõitke Toyotaga, USA's tehakse kampaaniaid, et ostke USA autosid, need ei tõrgu... Geniaalne. Tagasikutsumisi on enamustel automarkidel olnud. Aga lõpuks tabas keegi ära kuidas üks maailma suurim autofirma sellega põhja lasta. Või vähemalt seda proovida. Nii kõrgel tasandil käivad asjad ikka ägedalt.

Kes kedi kõdikõdi

Ühenda vasakus tulbas olev sõna samatähendusliku sõnaga paremas.

Natuniinu Lepatriinu
Noge-noget Ketshup
Kakalatt Päkapikk
Esimili Mesilane

igin

Haa, õige, siit tuleb igin, aga selline, mis on igin igisemise üle. Ehk siis kaks miinust teevad plussi? Aga lühidalt, sest ma olen vähese jutuga mees.

Muuseas on teksti ülelugedes deja vu tunne, et ma olen sel teemal kunagi kraaksunud, aga ei viitsi otsida. Järelikult pole siis mõjunud :).

Miskipärast sai korraks mõõt täis rubriigist "eesti sitt liikluskultuur", "eesti rõve poliitkultuur", "eesti haige kaubandusvõrk" jne jne. Ühesõnaga kokkuvõtlikult teema, et "mul on häbi eestlane olla". Millega siis lugupeetavad ka võrdlevad meid? Või mis alustel?

Ühtäkki tundub, et meil on tõeline võsa, kus autojuhid on ibarad mõrtsukad, kes veavad skoori-täkkeid armatuuri hiljuti allaaetud vanamuti prillisangaga ning kogu reeglistik on pigem soovituslik ja laiendab võimalusi käru keerata. "Ohhooo, milline maitsekas ringtee, aga huinjaa, ma tulin just Inglismaalt, driftin selle vastassuunas läbi..." või "vasakpööre on keelatud? oot, kusse Põhiseadus oligi, et meil on siin isiku ja muud vabadused, kerige... kussa raisk tuled, näed ma pööran siin!".

Teema ei ole ka selles KAS meie poliitika on rõlge. Loomulikult on kohati päris wtf!?, aga kas mujal on parem? Rootsi? Kanada? Boliivia? Mida hing ihkab?

Piirid on lahti, kellele tundub, et mujal on tõesti parem, andku minna. Maailma tuleb ikka vaadata. Pigem on see arendav. Ja ega siis ei tähenda, et leppima peab. Lolluse ja troplus vulgarisega tuleb igaljuhul võidelda, aga aitab sellest, et kuidas just siin on kõige kehvem ja mujal on 1000 aastased pudrumäed. See, kui käiakse kahenädalasel Norra-tripil ja ei nähta ühtegi lollakad möödasõitu, ei tähenda, et seal ei tehtagi neid. Mina pole eestis ka mitu kuud näinud ühtegi ohtlikku olukorda, kuigi sõidan keskmiselt 2500 km kuus.

Põhimõtteliselt oli arusaadav? Mujal ei ole parem. Võibolla on odav pents, aga siis jälle pole tööd. Või on tasuv töö, aga loodusel pole ei ilu ega pikkust. Kuskil on soe ja mõnus ja riideid pole vajagi, autosid pole välja mõeldudki, aga riiki juhib türann, kes riigipühadel vitsutab priskemad dissidendid hommikueineks. Und so weiter.

Eelpooltoodu ei ole ühegi konkreetse juhtumi või sõnavõtu kohta, vaid kogunenud pikema aja jooksul.

Tegelt on lust, käisin Kõrvemaal suusamatkal. Kannad hõõrus puruks, aga ilgelt lahe oli :)!

Damonna

Pealkiri iseenesest, eksju, on hilarioosne...

Tegelikult on nii, et kui kunagi tuli uudis, et Madonna tuleb Eestisse ja see ja see kell hakatakse pileteid müüma, miljon krooni tükk, siis ma praalisin kõigile, kes viitsisid ja ka ei viitsinud kuulata, et HAAH.. ma ei läheks sinna tasuta ka mitte. Poosi värk. Ja see värk, et mainit' proua muusika minujaoks tõepoolest tapeet on.

AGA, siis ma läksin Folgile (mis oli taaskord ägedaim üle aegade ja seetõttu eraldi postitust ei vaja), kus mulle esimesel õhtul pakuti välja võimalust minna Madonna kontsertile... tööle... raha eest. Selle kohta ma ei olnud praalinud midagi ja seetõttu võisin, pea uhkelt püsti, selle pakkumise vastu võtta. Madonna raha kõlbab mulle küll. Eks ma olen ju loomult härra Maurus.

Reaalselt hüppasin ma vette väga sügavas kohas täiesti avastamata planeedil. Planeedil täis Red Bulli.

Ettevalmistusaega põhimõtteliselt ei olnud ja pühapäeval, 2. augustil, kaks päeva enne kontserti, istusin ma Lauluväljakul uhke tiitliga Production Chief Runner. Püüdsin siis jõudumööda läbi närida mõnest e-mailist, mis mulle oli saadetud ja saada sabast kinni mõnel suurema kogemusega inimesel, et küsida nõu või kaks. Ja Red Bulli jõin ka.

Ahjaa, mis mu ülesanne oli? Ütleme nii, et kohapeal välisinimlogistika koordineerimine. Ehk siis Madonna produktsioonitiimi (kuna tegu oli suhteliselt ingliskeelekeskse asjaga, siis kasutan julgelt anglitsisme ja keeleväärandeid. Vabandan keelepedede, mina ise kaasa arvatud, ees juba ette) kohalike transpordivajaduste rahuldamine.

Näiteks:

Ülesanne number 1: Peale tsarterlennu saabumist organiseerida lennujaama 1 veoauto pagasi jaoks ja 1 peen mikrobuss kunnidele. Kõik muu olla madonna produktsiooni (edaspidi MP) enda orgunnitud. Päev enne suhtlesin mitme MP inimesega eri riikidest, et algajana olla kindel, et nende soovidest aru sain. Kõik kinnitasid, et "yes, one truck and one minivan". Lihtne!

Käkk nr 1: Olles algaja, ei jaganud ma välja, et kui minuga suhtleb Management ja Production, siis on need kaks täiesti eri kehandit, kuigi kõik panid kõigi mailidele cc'd ja kõik nagu oleks rääkinud samast asjast ja kuna mõlemad kinnitasid, et vaja on ühte veokat, siis... teeb see kokku 2 veokat :). Noh, kuna nende lend hilines nagunii mingi 2 tundi ja nad olid ülekeskmise ärritunud, siis fakt, et veerandtunniga oli ka teine veokas kohal, rõõmustas neid vähe ja sain oma esimese koosa.

Käkk nr 2: oli seotud käkiga number 1, et samamoodi teadmata managemendi ja produktsiooni erisust, oli mul ühele kunnile jäänud privaatsõiduk eraldamata. Sain teise koosa.

Edasi läks lustilisemalt. Kogu see värk, mis toimus, oli lihtsalt liiiiga suur. Kogu see tiim tuleb kohale nagu lahing-grupp (sõjardid võivad täpsustada termineid). Paari tunniga on ülesseatud kogu staap, oma tehnika, köök jms. Mõned inimesed tulevad ainult päevaks, teevad oma "misiganes" töö ja sõidavad järgmisse kontsertiriiki. Siis hakkab tulema... 72 rekkat ja tuuribussi ...samal ajal püstitavad sajad inimesed lava ja tehnikat. Ja selliseid meeskondi on mitmeid..osad on puhkusel, osad võtavad eelmises kohas lava maha, teised panevad järgmises juba püsti. Ja siis on mingid keenjused, kes seda kõike haldavad. Tunnevad iga oma transa-lava-tehnikakutti nägu ja nimepidi, teavad täpselt, milliseid kutte, millisest hotellist ja mis kellaks on vaja kohale tuua. Organism. Masin. Tuur käib vist teist aastat juba.

Ja siis olen seal mina... ja mitte üldse väga halvas mõttes, aga nagu viirus või bakter, mis võib kogu süsteemi häirida. Ei, mitte halvata või rivist välja lüüa, nii tähtis roll mul seal polnud, aga ütleme väike palavik või kõhul..eeehh... ütleme, et nohu.

Need kaks päeva, 3. ja 4. august, olid lühidalt öeldes: lahedad, närvilised, lõbusad, huvitavad, põnevad, stressirikkad jne jne. Suurema osa ajast oli adrekas üle keskmise normi. Eesti poolne seltskond oli õnneks tasemel. Huumorit jätkus ja abi anti kah. Ja Red Bulli.

Rutiinsemate "we need a transportation from Radisson to venue @ 19 for mgmnt accountant, thanks" asjadele, oli ka suuremat väljakutset pakkuvaid :).Eriti sünks oli "mäkiringide orgunn". Crew'l oli täpselt teada, et öösel, kui kontsert läbi, siis on teatud kellaaegadel vaja nii ja nii palju asju EmmSii Doonaldist. Igas riigis sama asi. Standartmenüü vist.Ma ütlen, et masin. Päeval tehti tellimused ära ja maksti ära ja siis öösel oli vaja alates kl 22'st iga tunni aja tagant tuua vastav tellimus. Algus oli lihtne, aga pärast läks päris ärevaks, kuna rahvas ummistas ju koju minnes kogu kesklinna ja graafikuspüsimine oli päris piinarikas. 3 autot eri marsruute kasutades mäkktoomaldisse suundumas stiilis, kes esimesena jõuab, toob asjad ära. Nagu arvutimäng. Kõige suurem hilinemine oli 5 minutit. Greit saksess! Epic win jne. Kell 4 öösel mäkiring käis juba päris lihtsalt :). Võtsin Red Bulli.

Kontsert. Väga hea. Show oli väga hea. Muusika on ikka tapeet, aga kui sinna lisada piisav annus lasereid, strobosid, prosesid, välku, pauku, tantsu, liikuvaid lavasid jne jne, siis saab asjast asja. See oli show, see ei ole kontsertina mõeldudki, et lähed ja naudid laulu. Kuulsin kurtmist, et lood nii ära remiksitud ja pole üldse enam neeeeeed. Maksta 1000 krooni ja siis kuulata ühte daamet suurel laval ainult laulmas, taustalauljad hamedes õõtsumas? Mkmm, selleks on kontserdisaalid ja teistsugused esinejad. Või Madonna unplugged vms. Kui sul on plats 70 000 inimesega, lava suur nagu Lauluväljaku kaar, siis peab mürtsu saama. Püssi ja lava sündroom. Ja seda oli täie raha eest. Eriti kui Red Bulli jagub.

Nägin päeval soundchekki, kui proua lihtsalt laval tatsus ja tantsusamme tegi, ilma igasuguse muu asjata ja mõtlesin, et ahah... kui umbes nii õhtul ka on, siis palju õnne, inimesed. Aga üllatas, meeldivalt.

Lõppeks oli nii, et mingit suurt jama ei korraldanud ja üldiselt hakkas teisel päeval juba aimdus ka tekkima, et kes on kes ja mis on mis. Jah, nägin proua tütart ja noort kaaslast ka. Check. Peaasi, et Red Bulli oleks.

Väike pildimaterjal:

MMM - Man with Many Mögafons


No tahaks ju sinna ühe L tähe vahele joonistada!

Suurus loeb

"Suur malev on parem kui väike malev! Lihtne!"

Rubriik, et ma olen ka mees ja teen ise remonti, algas kuskil suvel. Viskasime kokkuhoidlike inimestena välja ilgeltkoleda sektsioonkapi. Toas haigutas tühjus, kulunud kapitagune ja ii-gaa-vuss. Mõeldud-mõeldud. Raamatukogutoa (raamaturiiuli järgi) transformatsioon söögitoaks ILMA avatud köögi meetodita. Köök on köök ja tuba on tuba. Vot kui oleks tube nagu ÜLE.. noh nii 7-8-9, siis võibolla ampsaks köögile mõne ruutmeetri juurde. Aga heastpeast teha korralikust toast, kus saab ööbida külaline või mõni laps, köögilaiendus. Mkmm. Köök on teenendav ruum või äärmisel juhul koht, kus on hea viint visata. Selleks olemasolev ruum sobib. Me peame lugu heast söögist ja süüa on mõnus, aga selle valmimine ei ole sündmus omaette, mida peaks eksponeerima. See on vaid tee nauditava eineni. Ütleme, et võrdlus pole PÄRIS kohane, aga kuidas oleks avatud vannitoaga?

Lammutamine on remondi puhul lihtsaim asi. Tolmune, aga lihtne. Eelmineomanik-vanainimene tüüpi inimeste mitte väga ammune tapeet rebiti toore loomaliku jõuga maha...koos selle all paikneva soome papiga (mitte vaimulik), 10 ülejäänud tapeediga (alates aastast 1938). Igast tapeedist jätsin näidise alles. No küll armastati vanasti tumedaid toone.

Mööödunud nädalavahetuse veetsin linnas. Koos rendipunktist võetud lihvimismasinatega. Et teha põrandast Põrand. Mis valu oli inimestel värvida 72 kihti rõvedat õlivärvi, siis lüüa soome papp (mitte vaimulik) peale ja värvida uuesti üle? (oi kujutan ette, kuidas 20 aasta pärast keegi seal korteris vannub, et no mis imet tal oli vaja seda põrandat õlitada, kui laminaat oli juba leiutatud).

Laupäeval oli vaim valmis, keha tuli ka lõpuks järgi (sest reedel käisin puhvetis...korraks). Ehitasin toa tolmukindlaks, valmistasin tööfrondi ette, hingasin sügavalt sisse (läbi respiraatori)...ja lasin 15 minutiga ribadeks kaks kaasapandud lihvlinti. Profi oma, tavapoes ei ole, rendipunkt on suletud. Läksin Uue Maailma Festivalile Jääääääääääärt kuulama. Pühapäeval maadlesin muude asjadega, kõpitsesin üht seina, et krohvida oleks mõnus, vedasin malmradika sõbra abil autosse, et see siis kuskil liivapritsiga värvist puhastada. jne... lihvmasin, 300 krooni päev, seisis irvitades nurgas.

Esmaspäeva varahommikul läksin rendipunkti kaeblema, et ärrad-ärrad.. lindipurunemisest ei rääkinud te küll midagi (ausalt, ei olnud naelu, ei olnud muud jura). Ärrad noogutasid ja plaksutasid ja andsid uue masina. SUUREMA. Moar Powwwwwwa! Peale tööd ei raisanud aega rituaalidele. Tõmbasin jurakale hääled sisse ja tegin 5,5 tunniga kogu asja ära. 12m2, 3x. Tres superb! Iiiilus.

Ma arvan, et kuskil sügaval minus siiski on peidus ürgmees, kes suudab ise maja ehitada ja karu paljaste kätega surnuks kägistada. Aga hetkel veel on ta sügaval, kaevame edasi. Ega tuba ennast ise krohvi.

JA - kui sõita kaherealisel eraldusribaga teel (tln-trt kiirtee, tln-narva kiirtee), siis pimedal ajal, kui teel muu valgus puudub, ma sõidan täistuledega. Koguaeg. Kuigi mulle vilgutatakse. Vastutulijaid võivad mu tuled häirida, aga ei pimesta. Sest eraldusriba on niivõrd lai. AGA ma võidan tohutult valguses enda ees, mis võimaldab näha teeääri elik inimesi ja põtru või põtradega inimesi. Lihtsalt nii on - mind ei sega, kui teine lükkab kiusust ka täistuled peale. Nähtavus on igaljuhul parem. Lihtsalt teate siis, et ma olen üks neist värdjatest, kes teile võibolla vastu sõidab ja tulesid ümber ei lülita.

Massacre in Cauldron II: Return of the F-Lame

Katel, ruum nr 127.

Hoolimata täna Katlas jäädvustatud hetkest, tulge ikka reedel Maikellukeste päevale! Kahtlemata tore ettevõte.

Men behaving badly

Metsik värk. Võtsime 'ärraga kahekesi Viljandi tripi ette. Peale ausat tööpäeva lõppu massinasse ja nagu mu telenovelast kuuldud - "Kätes rool nii maanteel ma lendan...". Pole varem 'ärraga kahekesi nii tõsiselt asja ette võtnud. Kõik läks nagu õlitatult. 1h40min sõitu ei tekitanud temas õõva ega frustratsiooni, kohapeal oli nigut üks musterlaps, kontserti tahtis kah aegajalt kuulata ("onu la-laa, onu la-laa"). Õnneks oli lahtiste ustega seisukohtadega värk, seega sai käia edasitagasi. Super, ma ütlen. Eestimaa - siit me tuleme! Tagasitulles magas muidugi juba Viljandi linnapiiri sildi kohal.

Telenovela all pean silmas meie esmapilgul profaanliku segakoori tähelendu ETV hitt-saates Laululahing. Katsetuse mõttes ettevõetud osalus päädis finaaliga, kus kaotasime küll kindlalt aga see eest konkurentsitult. Siiski olime vähemasti samarõõmsad kui Tõrva tüdrukud, kes võitsid. Sest, olgem ausad. Me tahtsime võita, aga ma ei oleks tahtnud auhindu - plaadilindistust ja sõitu koorifestivalile Düsseldorfi. Seetõttu oli lõpptulemus igati õiglane. WAF sai rahva toetuse ja oli kvaliteedilt parim, Tõrvakad said väljateenitud võidu, ja meie?...

Meie saime PEO. Peale finaalsaadet toimus viimase aja parim rokenroll (jah, nagu mul neid rokenrolle oleks üldse viimasel ajal olnud :)). Laste- ja noortekoorid lahkusid erinevatel põhjustel ja jäi meie koor ja saatetiim ETV suurde stuudiosse. Tants, trall, laul, 24h kohvik Laine, korteripidu, päikesetõus, hommikune tramm. Superluks. Ja kõik seesama toimus ka peale poolfinaali võitu ühes puhvetis, kust ma Levikasse läksin ja sealt otse kl 6.40 rongiga maale sõitsin.

Sellist peorammu pole mul juba mõnda aega olnud. Alati on nii olnud, et kuskilt pealt keskööd tundub voodi olevat parim idee, tantsukints kah ei kihele, kuigi kuskil ajusopis vasardab, et nagunii läheb lõbusaks veel...

Krt, meenus praegu, et paar aega tagasi oli ka Tartus koolikokkutulek, mis lõppes alles varavalges Raidi köögilaua taga...eino pole vist kurta midagi.

Ma pean ütlema, et see kamp, kes seal kooris on, Kultuuripealinn 2011 nime all, aga sajalt eri elualalt, kes kõik kuidagi otsapidi kultuuripealinna projektiga seotud - 14 tunnised saatepäevad, kus majast kordagi välja ei pääse, 5 päeva nädalas proovid, pidev emailispämm, huumor ja lust. Väärt iga kulutatud minutit.

Ma ei tea, kaua need lingid üleval on, aga hetkel töötavad: SEE on laul millega meie koor valiti saatesse, meie finaalilaul , meie poolfinaali laul , meie eelvooru laul.

Kuna üks meie koori juhtivliikmetest ei kõnele eesti keelt emakeelena, siis tekkis tal kunagi küsimus, et mida tähendavad sõnad labrakas ja saunakas. Juuni keskel toimub meil sellesisuline case-study.

Ei kurat, elu on lill.

Ebigtuses käisin kah, aga sellest vast kunagi hiljem.

Du bist so heiss wie ein Vulkan

Pilt on keskmisest rohkem klikatav.

Täiesti uus müügihitt

Kõik, kes te olete eesti rokipeerude joomaülevaate läbinud (mina olen, meeldis ka kusjuures), aeg võtta kätte midagi täiesti uut, midagi täiesti enneolematut, ainult siin... ainult nüüd... eripakkumine ainult teile - Etnograafilised sõbad ja tekid: lühike õpetusraamat!

Hah, seda te ei osanud oodata. Kraamige aga kangasteljed välja, õlitage ära, pingutage, häälestage (ma ei tea täpselt, mida kõike kangasteljega teha annab...kas annab teda ümber oma telje pöörata näiteks?) ja kukkuge sõbu ja tekke vuhistama. Olgem ausad, sõbe ja tekke pole kunagi liiga palju, saati siis etnograafilisi. Minul on sõbisid juba tükki 3 valmis.

Häid lugemiselamusi igatahes :P