Sajaga kirjutan alla.

Mõmmi läheb ema juurde ja küsib: ema, kas ma ikka olen jääkaru? Ema vastu, et pojakene, mis sul mõttes on.. Muidugi oled jääkaru!
Pojakesel ei anna süda rahu, läheb isa juurde: isa, ütle ausalt, kas ma ikka päriselt olen jääkaru? Isa vastu, et pojakene - kust sellised rumalad mõtted. Muidugi oled sa jääkaru!
Mõmmil ikka kripeldab, läheb ka vanaema juurde: vanaema, sina oled meie peres kõige targem, ütle ausalt, kas ma ikka olen jääkaru? Vanaema kostab, et kulla laps, mis sinuga juhtunud on.. No kes sa veel olla saad, kui mitte jääkaru! Muidugi oled, meie kallis jääkarulaps!
Karu veel vanaisa juurde: vanaisa, sinul alati otsene ütlemine, ütle nüüd, kas ma olen ikkagi päris jääkaru? Kohe puhas jääkaru? Vanaisa muigab - noh, lapsekene.. mis sa ise arvad? Loomulikult oled sa kõige ehtsam jääkaru!!!
Mõmmi mõtleb veidi, hõõrub käppasid vastu külge ja ütleb nukralt: aga miks mul siis nii kuradi külm on kogu aeg?!


sry, Kristiina, et ei midagi uut :).