Suurus loeb

"Suur malev on parem kui väike malev! Lihtne!"

Rubriik, et ma olen ka mees ja teen ise remonti, algas kuskil suvel. Viskasime kokkuhoidlike inimestena välja ilgeltkoleda sektsioonkapi. Toas haigutas tühjus, kulunud kapitagune ja ii-gaa-vuss. Mõeldud-mõeldud. Raamatukogutoa (raamaturiiuli järgi) transformatsioon söögitoaks ILMA avatud köögi meetodita. Köök on köök ja tuba on tuba. Vot kui oleks tube nagu ÜLE.. noh nii 7-8-9, siis võibolla ampsaks köögile mõne ruutmeetri juurde. Aga heastpeast teha korralikust toast, kus saab ööbida külaline või mõni laps, köögilaiendus. Mkmm. Köök on teenendav ruum või äärmisel juhul koht, kus on hea viint visata. Selleks olemasolev ruum sobib. Me peame lugu heast söögist ja süüa on mõnus, aga selle valmimine ei ole sündmus omaette, mida peaks eksponeerima. See on vaid tee nauditava eineni. Ütleme, et võrdlus pole PÄRIS kohane, aga kuidas oleks avatud vannitoaga?

Lammutamine on remondi puhul lihtsaim asi. Tolmune, aga lihtne. Eelmineomanik-vanainimene tüüpi inimeste mitte väga ammune tapeet rebiti toore loomaliku jõuga maha...koos selle all paikneva soome papiga (mitte vaimulik), 10 ülejäänud tapeediga (alates aastast 1938). Igast tapeedist jätsin näidise alles. No küll armastati vanasti tumedaid toone.

Mööödunud nädalavahetuse veetsin linnas. Koos rendipunktist võetud lihvimismasinatega. Et teha põrandast Põrand. Mis valu oli inimestel värvida 72 kihti rõvedat õlivärvi, siis lüüa soome papp (mitte vaimulik) peale ja värvida uuesti üle? (oi kujutan ette, kuidas 20 aasta pärast keegi seal korteris vannub, et no mis imet tal oli vaja seda põrandat õlitada, kui laminaat oli juba leiutatud).

Laupäeval oli vaim valmis, keha tuli ka lõpuks järgi (sest reedel käisin puhvetis...korraks). Ehitasin toa tolmukindlaks, valmistasin tööfrondi ette, hingasin sügavalt sisse (läbi respiraatori)...ja lasin 15 minutiga ribadeks kaks kaasapandud lihvlinti. Profi oma, tavapoes ei ole, rendipunkt on suletud. Läksin Uue Maailma Festivalile Jääääääääääärt kuulama. Pühapäeval maadlesin muude asjadega, kõpitsesin üht seina, et krohvida oleks mõnus, vedasin malmradika sõbra abil autosse, et see siis kuskil liivapritsiga värvist puhastada. jne... lihvmasin, 300 krooni päev, seisis irvitades nurgas.

Esmaspäeva varahommikul läksin rendipunkti kaeblema, et ärrad-ärrad.. lindipurunemisest ei rääkinud te küll midagi (ausalt, ei olnud naelu, ei olnud muud jura). Ärrad noogutasid ja plaksutasid ja andsid uue masina. SUUREMA. Moar Powwwwwwa! Peale tööd ei raisanud aega rituaalidele. Tõmbasin jurakale hääled sisse ja tegin 5,5 tunniga kogu asja ära. 12m2, 3x. Tres superb! Iiiilus.

Ma arvan, et kuskil sügaval minus siiski on peidus ürgmees, kes suudab ise maja ehitada ja karu paljaste kätega surnuks kägistada. Aga hetkel veel on ta sügaval, kaevame edasi. Ega tuba ennast ise krohvi.

JA - kui sõita kaherealisel eraldusribaga teel (tln-trt kiirtee, tln-narva kiirtee), siis pimedal ajal, kui teel muu valgus puudub, ma sõidan täistuledega. Koguaeg. Kuigi mulle vilgutatakse. Vastutulijaid võivad mu tuled häirida, aga ei pimesta. Sest eraldusriba on niivõrd lai. AGA ma võidan tohutult valguses enda ees, mis võimaldab näha teeääri elik inimesi ja põtru või põtradega inimesi. Lihtsalt nii on - mind ei sega, kui teine lükkab kiusust ka täistuled peale. Nähtavus on igaljuhul parem. Lihtsalt teate siis, et ma olen üks neist värdjatest, kes teile võibolla vastu sõidab ja tulesid ümber ei lülita.