Pulmamäng

Pealkiri tõotab midagi konkureerivat Fred Jüssi kirjutistele, kus kasutatakse tegelasi nagu tedred või metsised. Ornitoloogiahuvilisi ootab pettumus, ma kirjutan hoopis sotsiaalmeedia paradigmadest ja diskursustest. Vist. Ma võin need kaks omavahel sassi ajada ka.

Sõnaga, et mingil ajahetkel, tähistagem seda X'ga, jõudis minuni info, et Estravel tahab kangesti kahte noort inimest saata Seišellidele abielluma. Saada ainult tutvustav jutt ja vali kuupäevad välja. Kuna sai suvel suurem, mitmetasandiline kosjaskäik ette võetud, siis osutusime sihtgrupiks. Ja kuna külm ja rõlge sügis vahtis õelal ilmel aknast sisse, siis peale mõningat kaalumist leidsime, et olgu. Me võime sõita küll, kui niimoodi peale käiakse.

Siis saime finaali. Plaanitud kolme finalisti asemel oli suure osalushuvi tõttu suures lõpuspektaalis paare kuus. Kuidagi närviliseks hakkas juba siis minema. Sest ma tahtsin võita. Üldiselt olen rohkem selline, et sõpradega vutti tagudes mul silmad verd täis ei valgu, et tingimata on vaja võita, võimalik verepulm ja osaline paralüüs või mitte. Rohkem nagu sport trenni mõttes. Selle mängu puhul hakkas aga mingi hormoon või muu peen jubin mu tavalist "ääh, misvahet seal on, peaasi, et lõbus oleks" nägemust pärssima.

Estravel andis meile fotograafi ja algandmed - tund aega, ise töötate kompositsiooni välja, ise valite pärast pildid, ise panete allkirjad. Pfff... Aega ettevalmistuseks u. päev. Kiired konsultatsioonid erinevate oma ala spetsialistidega (täname, Arno ja Monika!) ja olime valmis. Eesmärgiks kindlasti mitte minna stuudiosse vaid õue. Aga kuna aega oli tund, mis õues pildistamise puhul tähendas ka fotograafi transat, siis pidime leidma võimalikult ilusa koha stuudio lähedal.

Ohverdasime põdra, viisime täiskuuneljapäeval teeristile ümbriku kinkekaardiga ja tagasime sellega ideaalse sügisilma. Pildistamiskohaks sai valitud niivõrd vastuoluline koht nagu Siselinna kalmistu, jajah, just seesama, kus Aljoša nelke ootab. No mitte päris kalmistu vaid selle välisperimeeter.

Pildistamine ise oli kiire, konkreetne ja peaaegu surmav. Abiks võeti kalmistul lehti riisuv noormees, kes pandi valgust peegeldama.. "No kuule, kas tüdruku näol on vari?! No vot, tubli..vohhvohh hoia nii!" Kõigepealt kiitused fotograafile. Sellise entusiasmiga klõpsis ja kiitis meid(ja valgustajat), et ma mõtlesin tõsiselt jätta kogu eesti rahva kultuuriline edendamine sinnapaika ning võtta sisse oma väljateenitud koht Võugis või mõnes muus olulisi maailmaasju vahendavas väljaandes.

Sain oma vähesest motiveeritusest modellimaailma suhtes aru siis, kui me olime esitanud soovi, teha pilt puu otsas, saanud fotograafi heakskiidu ja... juhendid, et me võiksime istuda oksal mis asus umbes 100 meetri kõrgusel, omas 0 ühikut kinnihoidmiskohti ja oli üldiselt sellise näoga, et sealt saaks superfoto!..mida hiljem meie järelhüüdes kauni illustratsioonina kasutada. Valisime midagi turvalisemat allpool ja olime ise päris rahul. 5 meetri kõrgusel kahekesi ühte toetuspunkti jagada oli kordades turvalisem, kui see teine variant. Aga siiski, kas ma juba ütlesin, et fotograaf Kristiina Männik oli superluks (www.fotopisik.ee)!

Saime pildid kätte ja olime kohe järjekordse takistuse ees. Pilte oli 25, avaldamisele kuulus 3. Tehke omad arvutused. Mida võtta, mida jätta. Valisime ja konsulteerisime miljonite fännidega umbes öösel kolmeni. Ma tean, ma tean.. törts gei, aga olulise asja nimel.

No ja siis tuli esmaspäev 11. oktoober, kui see võistlus käima läks. SEE (kliki sõnal "SEE") oli võistluslehekülg. Näha said osalejaid, nende pilte ja tutvustusi kõik, hääletada said vaid Facebooki kontot omavad inimesed. Meil ei olnud kavas nädal otsa närveldada ja kaasa elada. Minu nägemus oli, et kuna Estravelil on fänne FB's niigi 23 000, siis isegi kui kolmandik neist viitsib minna oma lemmikpaari valima, ei ole mul vahet, kas lasen oma emal Facebooki teha või korraldan avaliku kõnekoosoleku teemal "Tahan sooja!".

Jah, ja kunagi ma arvasin ka näiteks, et Tallinnasse mina küll ei koli.

Kuskil kolmapäeval hakkas tunduma, et ongi täiesti reaalne see asi ära võita. Hääli tuli jõudsalt, lähemad sõbrad aitasid ka infot levitada ja kõik tiksus mõnusas rütmis. Aga koguaeg tuli sama jõudsas tempos järgi paar Marlen ja Kaido, kes ühel hetkel ka 30 häälega meist möödusid. Tuhat häält oli mõlemal siis juba koos. Ja see oli murdepunkt. See oli hetk, kus kogu konkurss hakkas lumepallina veerema, oma elu elama ning iga finishini lähenev minut viis korraliku konteinerlaeva jagu närvirakke utiliseerimisele.

Facebook, saatana tööriist, otsustas kohe alguses, nii põnevuse mõttes, Ave ära blokkida. "Noor daam, spämmikest levitame jah, anname siin linkidele tubli talgut, jah? Lõpp. Aitab. Nüüd mõtled oma tegude üle järgi.. paar tundi kuni paar päeva". Milline pedagoogiline lähenemine. Blokaad kestis paar päeva, kuniks omavahel ära lepiti.

Edasi hakkas toimuma FB-põhine iseregulatsioon, kus meie osa oli valdavalt häälte jälgimine ja täiesti uute kontaktide informeerimine sellest toredast võistlusest. Sõbrad kutsusid meie poolt hääletama oma sõpru. Nende sõbrad oma sõpru. Ja mille nimel? Selleks, et meie saaksime minna Seišellidele abielluma. Ei kogutud toetust kodututele loomadele, ei haiglale kilesusside ostmiseks. Kraistseiks, ma ei lubanud isegi iPad'i välja loosida! Hääli aina tuli. Aga tuli ka konkurentidele.

Kuskil laupäevaks oli seis juba selline, et umbes 7ndatest allikatest, kes on kahtlemata jummala toredad inimesed, aga täiesti võõrad, tuli infot, et nad juba hääletasid ja saatsid lingi edasi ka oma sõpradele. Ma rõhutan seda korduvalt, et me olime iga sellise teate peale nõrkemiseni liigutatud, aga MIKS te seda tegite? :).

Mõneti oli tegu juba hasartmänguga. Kõik jälgisid seisu ja kui näiteks kuskil tugevalt üle 2000 hääle juures langes vahe korraks 70ne hääleni, oli näha, et sõbrad lükkasid sisse 9nda käigu ja tuli uus laine hääli, mis vedas edumaa tundide jooksul jälle 180ni. Lihtsalt seetõttu, et kriitiline arv inimesi jälgis pidevalt seisu ja tegeles.

Ja, vannun käsi Douglas Adamsil, et enamus tegid seda enda entusiasmist ja soovist ning kampaaniakontorit meil avatud ei olnud. Mõnel õhtul istusime küll seltskonnas, kus siis sõbrad, seisu jälgides, võtsid jälle ühendust kellegagi, kes võttis ühendust järgmisega...

Endal oli nädala teiselpoolel närv nagu politseikoeral. Kord lasin endale telefoni tuua tünnisauna, et kontrollida, ega ei ole konkurendid vahepeal leidnud häältepada. See oli karm aeg. Süüa polnud, korter kütmata, tuul ulumas tühjades tubades. Ainuke sooja ja valguseallikas olid helendavad arvutiekraanid. No..peaaegu nii oligi. Esines ka kordi, kui samal põhjusel kadus uni kell 6 hommikul ja ei tulnud tagasi enne, kui olin teinud kindlaks, et öösel pole kuskile mõni oluline hääl kadunud.

Eesti ei olnud selle mängu puhul mingiks piiriks, hoolimata sellest, et osalejate tutvustused olid haljas emakeeles. Pilt oli ju ka. Igatahes liikus info kiirelt piiritaha ja tulemuseks oli see, et statistilise lugeri abil tuvastati hiljem (see ei ole absoluutne tõde, kuna IT on imeline maailm ja sageli võivad olla asjad teisiti, kui tundub..Matrix, teate küll), et meid puudutavat lehekülge külastati 72'st eri riigist 5'lt mandrilt :). Ühe külastusega esinesid näiteks Venezuela, Pakistan, Nepal, Jordaania, Man'i saar, Ghana, Liibüa, Tšiili, Hiina (seal ju FB keelatud, keegi parteist järelikult :) jpm... kiirelt tabelit sirvides toon huvitavamatest välja, et Araabia Ühendemiraatidest on käidud 2, Bahreinist on käidud 3 korda, Kasahstanist 2, Gruusiast 5, Maltalt 8, Kanadast 30, Austraaliast 68, Taanist 106, Inglismaalt 168, Soomest 346 ja Eestist 13800... see on siis unikaalseid lehekülastusi, mitte hääletajaid.

Kanadas olid tublid võistlusetutvustajad mu ligi 70 aastased sugulased, kes läksid lõpuks väga hasarti ja tõid meile tublisti hääli, kuigi neile sai info saadetud rohkem info korras, et vot mis toredaid asju Eestis tehakse. Taanis rokkis mu täditütar Mari, kellel, ma arvan, ei ole enam sõpru, sest ta tüütas nad viimseni selle mänguga ära. Inglismaal on mul hetkel õde, kes ma ei tea, kuidas oma tutvusringkonnaga nüüd läbi saab. Austraaliasse lähevad eriti suured tänud Mihklile ja Marilinile, kes lisaks muule, pidasid seisul silma peal siis, kui meie paar tundi öösel magasime.

Neid sugulasi-sõpru, kes oma east, vaadetest või muust tulenevalt, ei olnud siiani FB kontot teinud aga nüüd tegid, oli ka igavene suur hulk. Mõni neist kasutab siiani.

Olgu. Ja siis tuli esmaspäev. Ärkamise hetkest lajatas ärevus otse kuhugi pankrease ja päikesepõimiku vahelisse alasse. Hing oli kinni. Pulss tuksus rumbarütmis. Seis oli veel meie kasuks. Vedasin ennast kuidagi läbi ärevusehägu tööle. Kolleegid olid ka ärevuses, ikkagi terve nädal kaasa elanud- ja aidanud. Sarnane "ma olen küll elus aga kohe vist natuke enam ei ole ka" tunne oli kuni umbes 13:54'ni. Siis hakkas vaikselt koitma, et see eduseis, mis meil on, ei muutu... Esimene emotsioon? Rõõm, puhas rõõm...selle üle, et ma ei pea õhtul enam seisu jälgima, arvutama ja ootama. Seejärel rõõm võidu ja eesootava päikesepõletuse üle! Kuna töökoht on umbes 2 minuti kaugusel Estraveli kontorist, kimasin kohe sinna, et saada kinnitust. Kinnitus tuli, shampuse, õnnitluste ja igavesti hea tordi näol.

Palun, korralik case-study kõikidele sotsiaalmeedia uurijatele. Mis on need teemad ja mängud ja võistlused, mis käivitavad FB's sellise ahela, mis levib üle kogu maailma, toob osalejatele 3552 häält (omades ise FB's kahepeale kokku vähem kui 600 kontakti) ja täidab tuhanded seinad postitustega "Hääletage ja saatke noored pulmareisile!" või "Vote forAve&Tarmo and send them to Seychelles" või "I have no idea what it is but it looks cool so vote. And this is no spam. Seriously. No, really. I am sure. Oh, crap.. I just got blocked"....

Ma vabandan, kui ma kellegi välja jätan. See on ainult siis närvidest või kehvast mälust, mitte, et ma ei hindaks teie panust, aga espetsiaalselt suured tänud (kasutan eesnimesid, kuigi omavahelises vestluses kasutame sageli teisi kutsungeid, aga internet, jäägem siiski anonüümseteks :P) Katile, Annikale, Kristole, Evele, Aadule, Ardole, Anderole, Marilinile ja Mihklile, Arnole, Monikale, Tanelile, Marile, , Tiinale, Enole, Kristiinale, Tiidule, Liisile, Urmasele, Yvelinile, Kätlinile, Alexandrosele, Tiiule, Frangile, Ailile, Kalevile, Kaisale, Taavile, Märdile, Merlele, Kristale, Kajale, Tellele.. ja veel teistele ka!!! Ja konkurente Marlenit ja Kaidot ka muidugi täname! Korralik võistlus ikka.

Sõidame kunagi 2011 esimese kolme kuu jooksul. Pole paika veel pannud.

Vot, selline lugu oli. Palju võiks veel kirjutada, aga ma hakkaks ennast kordama siis juba. Oli võimas kogemus, natuke on tunne, et millega me sellise toetuse ära teenisime.

Tänan, et viitsisid lõpuni lugeda! :)