Kaks napakat

Laps salvestab omale pidevalt mingit suvalist infot, onju, et seda siis edaspidi kasutada. Multikad, pealtkuuldud vestlused jms. Ja kui ta kraamib oma mälupangast välja sobival hetkel täiesti sobiva avalduse, siis on vanemad rõõmsalt rõngas. Et mitte öelda põrandal ägisemas, teine käsi juba arvutil, et seda kohe FB's jagada :).

Kujutage ette, eksju, et üks lapsevanem toimetab midagi vannitoas, koristab ja kraamib. Teine jällegi köögis, sest meil on ometigi kaasaegne peremudel, kus tööd ei ole jaotatud traditsiooniliste soorollide järgi. Pole harvad hetked, kus mina heelgedan ja tema võtab suruõhuhaamriga betoonpõrandat üles, miks lahterdada onju... okei, okei, liialdan...mitte suruõhuhaamriga.

Ösnaga ja siis on Väike Mees keset koridori, esitamas korduvalt palveid teemal tema mänguga liitumine või muu taoline, tema jaoks ülioluline, meie jaoks võibolla natuke sekundaarne teema. Kasutuses on kindlasti vanemlikult nii sagedalt kasutatavad "Jajah, kohe-kohe, oota, ma lõpetan siin ära, siis..." jms. Kannatus on Väiksel Mehel ilmselt katkemas...

Ja siis on kostab koridorist väga vali kandev paus (jah, ka pausi võib mõnikord kuulda) ja seejärel "Mhm..ma ei saanud aru, et ma räägin kahe napakaga..." (r'ide asemel midagi r'i ja l'i vahepealset, mina ei oska seda tähemärgistada, las olla siis pigem r.)...

Puhas kuld!