Mõni hetk on elus ilusam kui teine

Korraldasin kontori eestoas mööblit ümber. Vaja enne kevadpuhastust teha natuke revideerimist. Kohmitsesin just välisukse kõrval miski kapi jalgade juures kui kuulsin ukselingi lõginat. Uks avanes vaikselt, sealt paistis vaid roosa triiksärgi serv halli triibulise pintsaku varrukast. Käest pudenesid hoolimatu elegantsiga mustad päikeseprillid. Kuna olin lähemal ja üldiselt üle keskmise viisakas noormees, siis haarasin prillid, tõusin ja ... minu ees seisis Alex Lepajõe isiklikult. Naeratasin häbelikult, ulatasin prillid. Tema kohmas viisakalt vastu, et "noh, ega ma nii vana nüüd ka ei ole"... see oli MOMENT

Õõõhh.. sellised hetked teevad elu elamisväärseks...