Ššššalllalllaaaaaaa

Kääää uuuulatab noor paaadimeeeees....

Ei ma ütlen teile, et Viljandi rokib. Jah, ma tean, suurem nostalgiafaktor on sees, aga Side-uulitsal Priksberglas šaaslikut söestada ning õllele tubli talgut anda, lossikates kolada, viljandi-kulisid kohata - on ikka värskendav küll.

Maruküla Hillaril sai käidud talu hooldamas. Põhiliselt hullasin talumajanduse morbiidseima riistaga. Suurem osa õuest sai niidet'. Olete te kunagi käiakiviga (see vändaga) vikatit teritanud? Ma nüüd olen. Raske oli. Võibolla seepärast et see kivi ei olnud kuhugi kinnitatud ja hoidsin seda jurakat kaenlaall ning üritasin vikatit tulemuslikult sinna vastu nühkida. Hillar - luisku on vaja.

Elu olgu mugav ja selle kinnituseks tõstsime traditsioonilise punase ka õue. Pilt eelmisest korrast. Tõsteprojekt oleks pea algfaasis lõppenud Hillari vähemalt varbaluu murdudega, kui mu närvikava ei oleks vahe kui teras ja väärikus mu kalleim vara. Ühesõnaga mina olin diivanit tassides eesotsas ja peale paari sammu avastasin oma jalge eest kena poolemeetrise halli rästiku. Normaalne reaktsioon oleks olnud röögatada, visata diivan kus see ja teine (ehk siis Hillarile jalapeale) ning panna padavai pappi otsima, kes kurja sealt õuest pühakirjaga minema peletaks. Mina, viimast Kivirähku lugenuna, säilitasin rahu, asetasin diivani vaikselt maha, seletasin teises otsas olevale isikule oma hetkelist teovõimetust ja hõikasin veel Avegi seda sõbralikku looma kaema. Kahjuks otsustas uss poseerimise lõpetada ning vaikselt maja alla ära roomata. Oli põnev, kuid mõneti kadus sisemine komfort paljajalu taluõues tatsamise osas. Rohkem õnneks siug end näole ei andnud.



Oli ilus nädalavahetus.

Siim Susi, 3b