Tallinna uus "Veritse ja sõida" süsteem
Asjaolude sunnil oli täna kodustel tarvis soovitud sihtkohta sõita kauni ja ökoloogilise trolliga. Mul ei olnud võimalik neid autoga viia. Komplekti kuulus siis ema (1tk), poeg (1tk) ja lapsevanker (1tk). Ettearvatavalt oli abistajate arv Balti jaama trollipeatuses null, nii et sealviibijad said nautida kaunist vaatepilti tugevast eesti emast, vinnamas lapsevankrit koos lapsega trollitrepist üles. Olgu. Sitt lastetuba inimestel.
Küll aga lõppes järgneva stseeniga suhe meie pere ja Tallinna ühistranspordi vahel pikaks ajaks, et mitte öelda igaveseks. Troll peatub, sisenevad inimesed (vähe), kelle hulgas ka (väljendume pehmelt?) rõlge-ilge-räme verine ambaal, kes lapsevankrist möödumiseks asetab oma verised käed ilusti vankrile... jättes ilmselged jäljed, kust SiiEssAi võtaks kogu tema eluloo kuni tema ahvist esiisani (3 põlve siis) välja. Miks toetas? säilitamaks tasakaalu? õelusest? sulaselgest ajukahjustusest tingituna? Enivei... pole ka tähtsust. Kõigil on õigus trolliga sõita? Aga palun.. kasutatagu siis oma õigust. Veritsegu või lõpuni. Aga ilma meieta. Ja ma ei püüagi teda mõista (äkki sõitis arsti juurde, äkki oli õnnetult just peksa saanud ja tal oli viimanegi raha ära võetud)... ei h-u-v-i-t-a. Kutsu kiiraabi. Sa ei lähe ja lihtsalt ei veritse ühistranspordist teiste inimeste ja asjade peale. Sa lihtsalt ei tee seda.
Autostumist alga.
7 comments:
Väga rõve igaljuhul..
ma ei tea, kas ma hakkan rääkimagi, kuidas väljamaal bussis asjad käivad, kuigi kiusatus on. ambaal - arusaadavalt ebameeldiv kogemus emale, aga et peatuses inimesed pealt vaatavad kuidas väike naisterahvas üksi käruga ukerdab, ei mahu ikka üldse pähe.
et meie lapsed tulevikus teistmoodi käituksid, lihtsalt.
Ojee, väljamaal jooksevad mehed (hea väljanägemisega) üksteist eemale tõugeldes emadele appi!
Seda ma tean!
Aga meil aitavad enamasti just sellised, kes ise ennast vaevalt transpordile suudavad upitada (loe: purupurjus!).
Tänasest ka üks lahe(!) uudis: meie alkotarbimine ületab 2 kordselt rahvuse püsimajäämise numbri!
Head tulevast lastekaitse päeva!
Ma pidin Saksamaal enda ja sõbra kohvri ühest linnast teise transportima- ühel polnud rattaid ja kaalus 16 kg, teisel olid rattad, aga kaalus 20 kg. Kolm korda ümberistumist 5-10 min vahedega, ühelt platvormilt teisele (maa alla ja üles)ja ei olnud seal ka keegi väga abistamas (kui ma ikka lohistasin ühte kohvrit jala peal ja teist tirisin järgi ja rong oli kohe- kohe uksi sulgemas, siis üks lapsega lady tuli appi). Inimestel onju nii kiiire ja pea pulki täis, et nad ei pane sind lihtsalt tähele. Tuleb ise rohkem küsida...ja kui siis ka inimesed ei aita- autostuda :) (ökoloogilise jalajälje töögrupi liige).
selline lugu siis veel lisaks:
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=279441
Kui ma noor olin ja laps väike oli, siis ei olnud üldse peaaegu kellelgi teisel lapsi, lapsi ei olnud kuskil näha, lastest poldud midagi kuuldud ja inimesed ei kujutanud üldsegi ette, misasi on laps, lapsevanker või millised käitumisnormid nende kahe nähtusega kaasnevad. Nii olen ma olnud sunnitud seisma peatuses ja laskma ühistranspordivahenditel ilma meieta ära sõita, sest ei jõua vankrit peale tõsta. Olen ka eriolukorras vankri peatusesse jätnud ja laps süles minema sõitnud, sest ega kõikidel bussidel pole sellist ustki, kust vanker läbi mahuks. Täna on olukord ikkagi parem, vahel ikka vist aidatakse ja nii. Ma arvan, et läheb veel paremaks.
ma pean saksamaa kaitseks ütlema, et mulle jooksevad siin igast demograafilisest grupist inimesed ligi kohe kui vähegi nõutu näoga kusagil seisma jään, et kas aidata saab. lastevankritele on bussis spets kiirelt paigaldatavad kaldteed. ratastoollaste peale- ja mahaminekuks tuleb bussijuht spetsiaalselt appi. bussijuhid üldiselt vestlevad sõidu ajal joviaalselt ja pikalt kõige lähemal seisva reisijaga.
aga ilmselt oleneb ka linnast, suurlinnad on võibolla individualistlikumad, võõrandunumad. meil siin selline väikekodanlik idüll lihtsalt. ellu
Post a Comment