Vanadus ei ole häbiasi

Käimas on "unusta-oma-enda-nimi-ka-ära" nädal. Ma olen kaks korda toidupoes käinud ja kaks korda unustanud maha kogu finantsi nii kaartide kui sularaha näol... tore on muidugi see, et mõlemal korral on poes olnud tuttav(ükskord korbikaaslane Suu ja teinekord peretuttav Krõõt. Tänud neile siinkohal), kes siis minu eest ära maksab, sest raha puudumine on avastatud alles peale seda, kui kogu mant on kassast läbi löödud. Rääkimata siis igasugu hajameelsus-pisiasjadest, mida on olnud terve pinu.