Välk ja pauk nüüd poissi võtku

...mis tal äkki pähe kargas, et ta nüüd need pulmad teeb (Folkmill)

Nõnda. Tamkivi pidanud pulma. Ajaloolise tõe huvides - kosjas sai käidud juba 2006. a lõpus. Ikka korralikult. Kosjaviinad ja kingitused kaasa ja pruudi isa juurde kätt nõutama. Mõistujuttu ja nalja jätkus terveks õhtuks. Aga nõu saime kätte. Kaisa lubati pruudiks ja väimees kiideti heaks.

Korralduskomitee (noorpaar + mina + helen&riina) avas pidulikult eesti tuntuima rahvusliku kaubamärgi (Vana Tallinna ja vürtsikilu kõrval) Skype'i keskkonnas multichat'i, et oleks mugav arutella ja teha pulm, mida tuntakse üle aegade.

Hüppame ajas edasi aastasse 2008. Juulikuu. Noorpaar on vahepeal saanud harmoonilist täiendust Otto näol ja Skype'i "pulmatsätt" on Wordi paigutades...1400 lk pikk. Logorröa generalis.

Ettevalmistavast perioodist ei ole ma päris õige inimene rääkima, kuna mulle jäeti lihtsad asjad nagu bänd, tehnika jms. Nii et, kui ma ütleks, et "no küll oli korraldamist" teeks ma liiga helenile&riinale, kes rabelesid täiuslikkuse poole nagu oleks tegu küsimusega elu ja surma peale (tegelikkult oon see ekslik võrdlus, tegu oli palju tähtsama asjaga).

Pulmapäev 18. juuli 2008. Varakult ennast Viljandisse sättinuna, saan teha veel hommikuse jalutuskäigu Rasmusega Viljandi lossikates ja käia Aidas folkarite festaripaanikat uudistamas. Laulatuseni Karksi kirikus on veel loetud tunnid. Eksklusiivne võimalus on kohtuda juba täisvarustuses noorpaariga paar tundi varem, saada viimaseid juhiseid, salajasi ümbrikuid ja kiita ilusat ilma, mis oli ainuke asi, mida korralduskomitee ei julenud oma vastutusalasse koondada.

Kiriku juurde on kogunenud tubli hulk rahvast. Ilmar aitab püüdlikult autosid parkida, kiidetakse üksteise riideid ja rõõmustatakse ilusa ilma üle (mida tehakse üldiselt kogu pidustuste aja ja jätkatakse ka peale pidustuste lõppu, seega edaspidi antud fakti väga palju ei maini). Saabubki korraldus astuda kirikusse. Kes on Karksis käinud, teab, et palju impressiivsemaks üks koht ei lähe - vana ordulinnus, org, vaade, ilus viltuse torniga kirik. Laulatuse kohta ma kahjuks palju öelda ei oska, kuna aatomik nimega Rasmus oli täislaengus ja valmis erinevate häälte ja tegevustega igatepidi harrast üritust saboteerima, seega kindlam oli õues pulmaautot uurida ja murupeal joosta. Eks aegajalt võttis 'Ärra suuna ka pühakotta sisse, nii et "jah" sõna kuulsin ära. Seega võin kinnitada, et issanda palge ees vanne on antud. Lähedalseisvate isikute kaudu kuulsin, et ilusamat laulatust pole olemas olnud. Õpetaja kõne oli kena ja sisukas ja liigse padureligioossuseta.

Ilusa puudutusena korraldajate poolt (hei, oota... ma ka ju!) pakuti kohe peale laulatust ja enne pulmarongi ka pirukaid ja muusikalist tausta. Tühja kõhuga pulmaline on kehv pulmaline. Ennetustöö tehtud, asuti teele. Majandusedu ja perifeeriline asukoht, mis tähendas kõigile kuskilt kaugemalt tulekut, põhjustas pulmarongi, mis oli pikem veel kui ootaja aeg. Lipulaevaks 1951. aasta Pobeda u. 1897. aasta juhiga, kellel antud sõiduk väljalaske aastast alates tema valduses ja vist juba 74. pulmasõit.

Esimeses peatuses saadeti kohaliku ratturiga noorpaari talu poole Kõrvemaal teele pruudi neiupõlvenimi, mille edasisest saatusest tuleb hiljem juttu. 'Ärra valjuhäälsete juhendite ja protestide saatel lahkus meie ekipaazh pulmarongist peale esimest peatust ja suundus otse peopaika.

Seal leidsime eest teiselpool paanika piire asuvad riina&heleni, kelle oli kõik ilusti kontrolli all ja sai rahumeeles pulmalisi oodata. Peokohaks oli valitud juba 2007. aastal Vana-Kariste mõisa õllekoda, mis asub maalilise Kariste järve kaldal. Kohta saab iseloomustada mitmete eestikeelsete sõnadega nagu hunnitu, impressiivne, sobiv, kena jne. Pulmade edasilükkamine 2008. aastasse oli lisanud väga vajaliku ja kena väliterrassi, mis ilusa ilm..(ahjaa, teate juba) ühesõnaga, mis oli nagu välk&pauk silmaauku sobiv. Esimese versiooni järgi oleks 100+ külalist pidanud mahtuma tillukesse sisesaali. Mis oleks olnud kolepaha ja kitsas.

Saabuvad pulmarongilised. Kõik rõõmsad ja rõõsad, täis indu ja pulmalusti. Õnnitletakse noorpaari, antakse kingitusi, proovitakse shampuse asemel sellist väheke kodumaisemat mahlajooki väikse snabelivopskiga. Täiesti pädev rüübe. "Retsept" tegijatele. Tarvis retsept ka endale sebida.

Ja nüüd kõik lauda! Või mitte kõik - meie Avega istusime pulmalauas kordamööda, sest korduvad katsed 'Ärrat süleshoida nagu üht pupet, olid määratud ebaõnnestumisele juba eos. Esimese asjana likvideeriti tema poolt laualt lähimad kahvli ja noad ning sihikule võeti juba toekamad asjad. Võtsime vastu otsuse viia ta aladele, kus sai tegeleda väheke ohutumate asjadega (kogu ülejäänud ala, PEALE söögilaua). Toit oli maitsev ja küllaldane. Pakkujateks www.pohjakas.ee, kes muuseas oli tegev ka Folgil selles ülilahedas aiarestos, millest kunagi folgipostituses pikemalt juttu. Igatahes super.

Nüüd tooks välja korraldajate (ah mis te nüüd, poleks vaja...) väga suure ja olulise arengu, mis aitas teha sellest pulmast palju parema pulma kui oleks võinud olla. Nimelt, kui söödud-joodud, traditsioonilised ametid jagatud (mina olin, arvestades ajalugu, isamees. Korporantide eluga kursis olevatele inimestele peaks mainima, et Sakala hingekirja järgi võttes olen ma lisaks ka (peig)meheisa.) koliti kogu rahvas söögilauast minema, teiselepoole maja. Sinna toodi piisav hulk laudu ja toole järgi, et väsinumad saaks aegajalt istuda, aga selle liigutusega jäi ära see, et inimesed on kinnitatud oma kohtadele ja paljud jäävadki lauataha istuma, viina joom aja kibe karjuma. Nüüd aga tuli kohe uus hingamine.

Algasid tantsud, mängud, laulud. Kohapeal pandi kokku koor, kes esitas veatult Tuljaku (no olgu, OLGU.. lõpp vedas väheke kraavi, aga kahe läbilaulmisega teha ära kooriseades Tuljak, on silmapaistev saavutus). Noorpaar sai veel kingitusi (peiule Orgunni poolt karmoshka, mida ta lubas hoolsalt harjutama hakata), pruudile miskit kaasavaraks) ja tuju hoidsid üleval Tuulelõõtsutajad. Varastati nii pruut kui pulmalipp. Peeti kõnesid ja korraldati näitemänge. Samas oli see kõik nii sujuv ja voolav, et kordagi ei tekkinud tunne, et noh.. liigume nüüd juba edasi.

Õhtu hiline. Tuju on ülev, bänd lõpetab, alustab plaadimuusik Harlet, kelle etteaste pälvib veel nädalapäevi hiljem suuri kiidusõnu. Need, kel oli juba tunne, et noh... äkiste magama, viskasid soendusdressi maha ja tormasid tantsupõrandale kui kurjast vaimust vaevatud.

Õhtu veel hilisem. Filosoofilised arutelud sektsioonides, järvelt tõusev udu, täiskuu. Juba metsatagant paistev koidik. "Ühistransport", mille juhiks mu oma õde, läheb juba mitmendale ringile väsinud pulmalisi ümberkaudsetesse külalismajadesse vedama. Autor ringutab ja sammub ausalt väljateenitud puhkusele.

Hommik. 19. juuli. Päike särab, nagu tahaks kogu eelnevatel nädalatel paistamata jätnud paiste järgi paista. Plaan geniaalne end turgutada suplusega järves. Nii mõnigi varasem ärkaja on seda juba teinud ja kiidavad vee sooja olevat. Valelikkus on meie sekka pugenud! Vesi oli külm nagu lumekuninganna süda. Värskendav, seda küll, aga siiski külm. Telkidest, majast ja saabuvatest autodest pudeneb välja rõõmsaid pulmalisi, valmis asuma plaanitud suurejoonelise teise päeva juurde. Süüakse, juuakse värskendavaid karastusjooke ja hakatakse ennast teele sättima. Ikka sinnasamma Kõrvemaale, kus pidu vähemalt sama hooga peaks jätkuma. Sest õige pulm kestab ikka mitu päeva.

Raske aga mõistliku otsuse võtsime omakeskis vastu juba varem, et teisele päevale lähen ma üksi, kuna 'Ärra, küll väga armsad ja toredad aga siiski 100% tähelepanu nõudvad oskused ja lõputu energia tähendaks vähem pulma ja rohkem lapsehoidu. Viisin siis Avet-Rasmust Tamsallu ära, et ise sealt reeturlikult vihkat teha.

Ma ei tea, kui kaua või mitu lehekülge teksti vahetasid teise päeva korraldajad (Orgunn&sõbrad Irja eestveol), kuid mastaapides ei olnud küll järeleandmisi tehtud. Infrastruktuurid (tähistatud pissila metsa all, toitlustustelgid, miljon hektarit puhtaks niidetud heinamaad, custom-made paariskemmerg on vaid mõned märksõnad), toit ja õhkkond oli paljulubav. Ja pettuma ei pidanud.

Istutati puu ja kenasti kohale jõudnud pruudi neiupõlvenimi maeti sinna alla. Meeleolukad mängud, selline tshill, mis annab kindlustunde, et hiljem pole vaja tunda kahjutunnet mõttetult hängitud peo pärast, rõõmsad inimesed ja... ilus ilm. Tantsu, laulu ja õndsa olemise saatel venis pidu suure hommikupäikseni välja ning muusika vaikis alles siis, kui esimesed metsalinnud häält puhtaks köhatasid.

Kuidas seda siis nüüd kokku võtta. Mina olen väisanud oma elus ligikaudu 5'te pulma, Ave tunduvalt rohkemaid. Ja võime öelda, et selle pulma puhul olid KÕIK asjad õigesti. Alates asukohtadest kuni täiesti pisiasjadeni välja. Ja pulmajuht oli omainimene ja lahe ja üldse mitte piinlik ja mageda allapoolevööd huumoriga vaid muhe ja meeldiv. Hakka või formaati müüma. Vot nii oligi. Tehke järgi või makske kinni.

Mõned pildid. Ok, mitmed pildid. Esimene päev superpulmafotograaf Urri omad, teine päev minu enda:

Urri omad.



















Siit alates minu omad.